Booksbooksbooks

Raamaturead on täienenud:

Akadeemia 6/2011 (200 lk)
"Postiteenistus", Terry Pratchett
"Nana", Emile Zola(Edouard Manet, "Nana")

Viimase kohta tahaks märkida, et mulle meenus iga viie lehekülje tagant mu kirjandusõpetaja Raidma lemmikfraas "allakäigutrepp" ning see raamat sobib vabalt kohustuslikuks kirjanduseks, sest on võrdlemisi selge struktuuriga, kuid siiski ütleks Barthes selle kohta pigm naudingutekst mitte mõnutekst (võrdluseks näteks Remarque). Kohustuslik kirjandus aga pigem armastab raskemaid naudingutekste (pidin musketäride otsa kärvama, aga kui läbi sai, osutus väga heaks).

Tähendab, ma tahtsin öelda, et "Nana" sobiks kohustuslikuks kirjanduseks, kuid praegusel juhul jätkuks arutelu klassis: (spoiler alert)
"Mis te arvate, mis oli Nana allakäigu trepi esimesed astmed?"
"See, kui ta elukaaslane Fontan teda peksma hakkas ja mujal ringi keppis?"
"Ei, hoopis see, kus Nana ise mööda tänavaid ringi luusis ja oli nõus iga kolliga paari luidoori eest seksima."
"Tegelikult võiks selleks lugeda hoopis seda, kui ta nõustus krahvi isiklikuks prostituudiks hakkama, kuigi tal endal oli surmigav."

...nii et võib ehk öelda, et ma saan aru, miks kaasaja tsensuuri kontekstis ta kooli ei sobi, kuigi universaalses kontekstis on see tsensuur tobe ja see võiks koolidesse ka ulatuda. Samas, lootust ehk on - koolid on nõus "Kuritöö ja karistusega", kus mõrvar ei saagi endale läbinisti negatiivset diskursust. Järgmine samm oleks ehk "Triumfikaar", kus mõrvar on lausa kangelane.

Ma kas kuulutan liiga palju või teen liiga vähe. Moist von Lipwig tekitas lõpuks mu aju kahe neuroni vahel mingisugusegi sädeme. Ma räägin mingisugusest loodavast isiklikust ajalehest ja plaanidest sellega seoses ja - edaspidi jään lihtsalt kuss. Teie unustage kõik ära.

Ei ole mõtet lubada midagi, mis on võimalik, vaid ikka ainult võimatut - aga eriti mage on, kui lubatut täide ei vii.

Ma pean koos kassiga tagasi minema, mõtles ta juhmilt. See lihtsalt peab juhtuma. Inimene, kes tormab põlevasse majja mingit tobedat kassi päästma ja tuleb sealt ka koos kassiga välja, on kõigi meelest kangelane. Kui ta tuleb välja ilma kassita, on ta lihtsalt tolvan.

Summutatud mürin pea kohal andis mõista, et osa hoonest on kokku varisenud. Õhk oli küpsetavalt kuum.

Vooster taganes Niiske käest eemale.

"Kuula," urises Niiske, "kangelane peab lihtsalt kassiga välja tulema. Kass ei pea elus olema..."