Pärast kolmapäevast huumoriteemalist arutlust B-ga hakkas mul neljapäeval igav ning vaatasin mõned osad Big Bang Theory't. Kritseldasin selle kõrvalt arvukatele märkmepaberitele mõtteid sellest, mille üle me siin ja üldse sit-comide puhul tegelikult naerame.
Kes on BBT'd vaadanud, teab, et tegu on kõige tavalisema USA-tüüpi sit-comiga, kus tegelased moodustavad sõpruskonna (a la "Sõbrad", mitte aga samuti väga levinud perekonda ja kodust elu kujutav versioon, a la "According to Jim"), kelle elu keerleb ümber kindla korteri ja veel kolme-nelja lisapaiga ning kellest igaüks esindab mingit kindlat isikuomadust. Kui "Sõbrad" ei andnud aga tegelastele mingit muud lisakonteksti peale selle, et nad lihtsalt viibisid palju koos, siis BBT kontekst on üsna puhas - tegelased on noored ülikoolis töötavad teadlased, kes armastavad kõike, mis seondub nohiklikkusega (telekamängud, koomiksid, jne). Seda toetatakse sõnaliselt teadusliku mumbo-jumboga ja visuaalselt igasuguste graafikutega whiteboardidel, mis igal pool seintel ripuvad.
Klassikaline sit-comi reeglistik kehtib. Osadel tegelastel on primitiivne roll, osad on rohkem välja töötatud. Peategelane on kõige detailsemalt välja töötatud Sheldon Cooper - hüsteeriline, foobiate ja muud sorti ärevushäirete all kannatav sotsiopaat-geenius, kes tuleb kristlikust lõunaosariigi perekonnast. Samuti on enam-vähem välja töötatud Howard - juudist naistekütt. Teised kaks tegelast - Raj ja Leonard - on võrdlemisi omadusteta, välja arvatud see, et Raj on hindu ja Leonardi ema on Sheldoni naisversioon. Nende roll on üldiselt kahe esimese üle naerda (mocking-tüüpi huumor on siingi suur osa koguhuumorist) ja olla vastandlikud, seda eriti Leonard. Ta vastandub peategelane Sheldonile, oma toakaaslasele, aeg-ajalt nii jõuliselt, et tegelane ongi peaaegu et negatiivne. Ta on passiiv-agressiivne ja suurema osa ajast tegeleb õiendamisega. Kõige suurema osa moodustab vastandumine aga hoopis Penny rollist - tobe roosa blondiin, kelle ülesanne on väljendada oma ilmega, et poisid (tavaliselt Sheldon) on ebainimlikult targad ja et ta ei saa neist aru.
"Sõprade" puhul oli näiteks erinev see, et kõik kuus tegelast olid võrdsel määral välja töötatud, mitte ei suhelnud omavahel kaks aktiivset ja kolm passiivset tegelast. Kõigil oli oma n.ö omadus ja päritolu, mis andis teistele naermismaterjali (mocking-tüüpi huumoris on see materjal ilmselgelt elulise tähtsusega). Näiteks Joey magas iga ettejuhtuva ilusa naisega, on juhmakas ja pärines itaalia immigrantide paljulapselisest perekonnast - tal on kolme omaduse jagu materjali.
Seetõttu oli "Sõprade" tegelastel võimalik ükskõik millistes kombinatsioonides ekraanil olla, kuivõrd BBT-s on oluline, et vähemalt üks ekraanil olijatest oleks võimalusel Howard või Sheldon, sest ülejäänute rollidel pole piisavalt materjali, et stseen välja kanda.
Huumoriteooriad
Platon ütles, et naljakas on see, kui nõrgad isikud ei suuda oma ignorantsusest pilkamisele vastata, Aristoteles väitis, et naljakas on see koledus, mis ei tülgasta. Enamik kaasaegsetest huumoriteooriatest tundub aga olevat arvamusel, et nali tekib kas läbi millegi kohatuse, üllatuslikkuse, vms - ühesõnaga, tekib uus tähenduste struktuur ja selle tekkimisel vallandub naer.
Näiteks Robert Latta arvates tekib naermine siis, kui inimese peas toimub n.ö mõtteline pööre (cognitive shift) selle tagajärjel, et mingi mõistatuslik olukord laheneb ja saab selgemaks. Brian Boyd oli kindel, et shift peab toimuma tõsisest kontekstist mängulisse. Alastair Clarke pidas huumorit selleks, mis hoiab inimesi uute kontseptsioonide avastamise juures (naermine kui 'loodus meelitab sind mingis suunas mõtlema' mehhanism) ja lubab neil seeläbi evolutsiooniliselt oma intelligentsi arendada. Artur Koestler pani aga eriti selgesõnaliselt kirja uue tähenduse tekke idee, öeldes, et nali tekib, kui kaks seostamata liini jooksevad kokku ja sulavad kokku uueks tähenduste maatriksiks. See juhtub läbi analoogia tõmbamise, abstraktsionismi, metafoori, võrdluse, vms, stiilis "läbi kui läti raha".
Mulle meeldis ka ebakohasuse teooria (meelevaldne tõlge, incongruity theory) - nali tekib sel hetkel, kui inimene tabab ära, et mingi kontseptsioon ja selle osad on selles situatsioonis, kus nad parasjagu on, täiesti kohatud (neil ei ole seal kohta).
USA variant
Kui vaadata klassikalist sit-comi (lihtsalt lülitage suvalisel ajal Sony Entertainment kanal sisse), siis tundub aga, et ükski neist teooriatest ei kehti. Nali ei teki millegi uue moodustumisel, isegi mitte vana üle üllatumisel või selle kohatuse tajumisel. On vana BBC ütlus, et 'americans don't do irony' ja tõsi ta on, sest USA versioon huumorist tundub olevat ehitatud teadlikkusele.
BBT-d vaadates sai üsna selgeks, et nad kasutavad täpselt samu naljade ülesehitust nagu kõik teised baziljon sit-comi. Näiteks kõlbab kasvõi dialoogi lõpetav ja naeru tekitav lõpu-pilge, mis on kas retooriline küsimus või lihtsalt konstateering. Leonard Sheldonile: "It must be hell inside your head", mis läheb ka levinud konteksti kategooriasse "Teeme nalja Sheldoni tüütu geniaalsuse üle", mis on Sheldoni karakteri olulisim mocking-materjal.
Baasülesehitus nõuab sit-comide puhul, et kasutataks võimalikult levinud naljade tüüpe (struktuuri). Naeru hetk ei teki selle peale, et vaataja peas on tekkinud üllatuse moment ja ta leiab selle naljaka olevat. Naer tekib juba alateadlikult siis, kui vaataja tunneb ära juba miljard korda nähtud nalja alguse, mida esitatakse lihtsalt uute sõnadega (teadus). Tal kasvab ärevus, sest ta teab, mis siit tulemas on. Nali esitatakse lõpuni ja vaatajale jääb illusioon, et toimus midagi üllatavat, sest vana ja tolmanud nali esitati lihtsalt nüüd teaduse kontekstis. Mitte miski ei ole uus, vaataja peas ei teki uued tähendused. Baasist puändini viib täpselt seesama tee, mis on juba ammu USA seriaalide vaatajatel peas välja kujunenud, sildistatud ajus "naljakas" alla.
Nalja olemus ei ole seega puänt, nagu seda võib kohata briti absurdse ja ülepaisutatud huumori juures, vaid nalja ülesehitus. Et see aga peaaegu iialgi ei muutu, võib seda laadi huumorit vahel tülpivaks pidada. Samas jätkavad need naljad mingil baastasandil lõbustamist, mistõttu võite leida end vahel juurviljana diivanil külitamas ja Sony TV pealt mingit sarnast sit-comi vaatamas. See eriti madalal tasandil mõistuse stimuleerimine võib inimest tundide kaupa diivanil hoida, mistõttu on mitmed kanalid teinud sellistest seriaalidest tundidepikkuseid maratone.
Miks on mõni seriaal edukam?
Big Bang Theory on võrdlemisi populaarne, arvestades, et tegelikult on samal ajal eetris kohutavalt palju sarnaseid asju. Ausaltöeldes pärast "Sõpru" ei olegi ma märganud, et üks sit-com nii popiks saab.
"Sõprade" fenomen seisnes minu arvates mitmetes pisikestes uuendustes, mille nad väljakujunenud süsteemi tõid. Ühelt poolt näiteks seesama kuue võrdse tegelase kontseptsioon, kus vaataja võib 'armuda' igaühesse neist, sest igaüks on piisavalt indiviid. Teiselt poolt muutsid "Sõbrad" pisut minu arvates tolleaegset sit-comi naljaehitust, kuigi mitte eriti märgataval määral. Nad andsid muuhulgas sarkasmile suurema osa läbi Chandleri tegelase.
BBT edukus seisneb minu arvates aga selles, et nad on suutnud mängu tuua meinstriimile tegelikult täiesti uue konteksti - selle, et tegelased on teadlased, et mõned võttepaigad on nende laborites ja üleüldine 'intelligentsi' promotsioon käib. See, mida "Sõbrad" tegid Rossiga, tegid nemad kõigi tegelastega, aga erineval määral. See annab suurele hulgale vaatajaskonnast võimaluse end nendega seostada - need vaatajad avastavad rõõmsalt, et on sündinud sit-com, mis ei peagi neid totaalseteks idiootideks. Uus kontekst tähendab aga ainult uut värvi raami, mitte mingil määral uut sisu. Naljad on jätkuvalt vanad ja magedad, aga illusioonis huvitavad ja uued, lihtsalt sest nende tegemisel kasutatakse uust sõnavara. "Sheldon knows football? I mean, quidditch, sure - but football?"
------------------------------
Mul on aeg-ajalt tarvis olla juurvili, vaatan tõenäoliselt BBT-d edasi. Samas istub kuklas miski, mida B juba mitu aastat tagasi ütles, viidates, et inimene peaks valima, millega ta oma meelt lahutab. Siin võiks paralleeli proua Ilvesega tõmmata, kes, rääkides tervislikust toitumisest, väitis, et oma autosse ei vala te ka ju igasugust ebakvaliteetset bensiini, sest kardate, et see võib masina ära rikkuda.
Nüüd tekib küsimus, kas masin pole juba ümberpöördumatult rikutud?
