 |
| Do you have what it takes to get higher education in Estonia? Really really rich parents, that is. |
Poliitika on raske, kas teate. Tuleb teha igasuguseid keerulisi otsuseid. Näiteks võib võtta käiva tantsu kõrghariduse aurukatla ümber. Kujuta olukorda, et sul on riik ja selle sees elaks, vireleks ja lükkaks eksamiks õppimist edasi 68 000 tudengit. Ühel päeval sa otsustad, et neile tuleb vaesuse järgi toetust maksta ja selleks loed sa lauale umbes 9 miljonit eurot. Kuidas jagada need eurod nii, et kõik oleks õnnelikud? Just selle küsimuse ees seisavad täna paljud Eesti poliitilised üksused. Kas maksaksid kohe kõigile peo peale 131 eurot ja ütleks, et järgmisel aastal saate uuesti, või liigutaksid kõik leivapurukesed vaesema rahva poole? Nagu näha, ei ole see sugugi lihtne probleem. Kuidas jagada kolm leivapurukest kolme näljase vahel nii, et kõik saaks kõhu täis? Sügisel võtab Riigikogu õppetoetuste puntra välja ja hakkab otsast harutama.
Et asi aga ühele kodanikule veelgi keerulisemaks teha, selleks näevad meie ministrid iga päev kurja vaeva. Higipull otsa ees mõeldakse välja igasuguseid lihtlabaseid skeeme, et vähemalt ühes punktis endale elu lihtsamaks teha - et lihtsurelikud vähemalt vaikselt protsessi välja kannataks ja häält ei teeks. Hoiaks selle eest, et peaks veel mõnele valijale hakkama oma plaane põhjendama.
Mõned douchebag poliitika elemendid õppetoetuste eelnõu jätkuvalt käiva temaatika näitel:
1) Passiveerimine. Kõikvõimalike tudengiseaduste puhul on tegu olukorraga, kus kogu see värk puudutab päris paljusid, sest me läheme siin riigis kõik ju enamasti ülikooli, või vähemalt plaanime seda mingis etapis. Niisiis seisavad võrdlemisi tobeda lahenduse välja töötanud võimud tõsise probleemi ees: kuidas teha nii, et rahvas selle jama lahenduse vastu kisa ei tõstaks? Lihtne. Teeme nii, et uus seadus praeguseid tudengeid ei puudutaks. Niisiis hakkab seadus kehtima alles neile, kes aasta pärast ülikooli astuvad, ja praegustel tudengitel puudub igasugune motiiv üldse end asjaga kurssi viia, või vähemalt mõni kuri mõtegi ära mõelda.
2) Meediamäng. See on selline mäng, mille võidab see, kes suudab kõige rohkem segaseid sõnumeid avalikkuse ette torgata. Meediamängu Häbematuse Eriauhinna sai sel kevadel Vabariigi Valitsus, kes arutas õppetoetuste eelnõud ja saatis mais meediale välja pressiteate, et me otsustasime, et eelnõu on tipp-topp. Tegelikult ei peaks siin riigis see mitte isegi kõige tillemat sipelgat kõigutama, kas valitsus üldse eelnõu teksti välja prindib, kas ta seda isegi loeb või hoopis sellega aknaid peseb. Samahästi võiks nad ajakirjandusele saata teate, et lugesime siin viimasel istungil kõik Pratchetti viimast raamatut, kiidame selle heaks ja saadame edasi Riigikokku arutamisele.
Mis sellest teatest siis nii hullu oli? Hullu oli see, et paljud ajakirjanikud trükkisid selle ära ja jätsid igale lugejale mulje, et nüüd on juhtunud midagi põhjalikult olulist ja eelnõu on praktiliselt juba vastu võetud, kuigi see tuleb alles sügisel Riigikogus arutamisele. Teate väljasaatja ajas sihikindlalt terve riigitäie inimesi segadusse ja vähendas igasugust vastuseisu veelgi, kui see veel võimalik on. Mõni meedium trükkis ära lausa pealkirja "Vaesemad üliõpilased hakkavad saama õppetoetust 135 eurot kuus" (köhhhhhdelfikhhmmmm), kuigi mitte ükski hing seda meie vabariigis veel kindlalt öelda ei saa, sest kogu see teema tuleb alles arutamisele. Vaene meedium sattus segadusse, mis parata. Ainult et oleks küll saanud parata - nimelt oleks saanud parata need, kes selliseid totraid teateid välja saadavad.
3) ühe probleemi tükeldamine sajaks haruks. Kunagi aasta tagasi sai märkimisväärse koguse trükimusta üks pikk ja lohisev Aaviksoo arvamusartikkel, milles ta kuulutas, et kõrgharidust tuleb nüüd tõsiselt reformima hakata. Hargnes diskussioon, vastased olid vastu ja pooldajad olid poolt. Siis teatasid võimud, et senised tegevused, mis kõik selle vaese, hapra olemisega kõrgharidusega seoses plaanis olid, tehakse eraldi aastaaegadel. See analoogia pole päris moraalne ega ka korrektne, kuid õnneks polegi see mu eesmärk - vahe seisneb nimelt selles, et kui sa lased kümme inimest maha ühel päeval, siis tõmbab see pilku. Kui aga lased igal kuul ühe, siis mõningaid inimesi see alguses natuke huvitab, kolmandal kuul muutub tüütuks ja üheksandal kuul ei mäleta enam keegi, kas kedagi lasti maha või viidi läbi hoopis heategevuskampaaniat.
Niisiis võetigi reformi ladvajupp vastu kevadel, keskmine tüveosa tuleb arutlusele sügisel ja kõige madalamat tüvejuppi ehk õppelaenu reformimist pole veel isegi plaanis arutada.
Nagu öeldud, poliitika on raske töö. Veelgi raskem on poliitikute tööst aru saada lihtsurelikel. Seetõttu on see nii kohutavalt andestamatu, kui keegi kogu seda keerulist janti sihilikult veel keerulisemaks teeb.
