Uued tuuled

Sinna ei ole vist mitte midagi parata - ma ei püsi ühes blogis rohkem kui aasta. Ma ei oska isegi täpselt kirjeldada, miks, kuid tunnen aasta möödudes selgelt, et praeguste mõtete jaoks see blogi enam ei sobi. Nüüd on mind haaranud tung sulgeda see mikromaailm ning pöörduda tagasi iriseva kolumnisti rolli. Tunnistan, et igatsesin seda. Igal juhul liigun edasi.

satelliit.tumblr.com

Douchebag koolkonna poliitika ehk kuidas võtta vastu seadusi, mis kellelegi ei meeldi

98% kogu poliitika ja poliitikute kriitikast, mida lihtsurelikud mingil põhjusel kindla intervalli tagant väljendavad, on võrdlemisi vähe läbi mõeldud itk. Seda, kas kuuldud kriitika tõesti võiks kuuluda haruldase kahe protsendi hulka, on võimalik tuvastada lihtsa testiga - rääkijal tuleb paluda põhjendada oma kriitikat faktide ja/või näidetega, misjärel ilmneb tihti, et rääkija suust tuleb siiski peamiselt sooja (ja väga ärritatud) õhku.

Do you have what it takes to get higher education in Estonia? Really really rich parents, that is.

Poliitika on raske, kas teate. Tuleb teha igasuguseid keerulisi otsuseid. Näiteks võib võtta käiva tantsu kõrghariduse aurukatla ümber. Kujuta olukorda, et sul on riik ja selle sees elaks, vireleks ja lükkaks eksamiks õppimist edasi 68 000 tudengit. Ühel päeval sa otsustad, et neile tuleb vaesuse järgi toetust maksta ja selleks loed sa lauale umbes 9 miljonit eurot. Kuidas jagada need eurod nii, et kõik oleks õnnelikud? Just selle küsimuse ees seisavad täna paljud Eesti poliitilised üksused. Kas maksaksid kohe kõigile peo peale 131 eurot ja ütleks, et järgmisel aastal saate uuesti, või liigutaksid kõik leivapurukesed vaesema rahva poole? Nagu näha, ei ole see sugugi lihtne probleem. Kuidas jagada kolm leivapurukest kolme näljase vahel nii, et kõik saaks kõhu täis? Sügisel võtab Riigikogu õppetoetuste puntra välja ja hakkab otsast harutama.

Et asi aga ühele kodanikule veelgi keerulisemaks teha, selleks näevad meie ministrid iga päev kurja vaeva. Higipull otsa ees mõeldakse välja igasuguseid lihtlabaseid skeeme, et vähemalt ühes punktis endale elu lihtsamaks teha - et lihtsurelikud vähemalt vaikselt protsessi välja kannataks ja häält ei teeks. Hoiaks selle eest, et peaks veel mõnele valijale hakkama oma plaane põhjendama.

Mõned douchebag poliitika elemendid õppetoetuste eelnõu jätkuvalt käiva temaatika näitel:

1) Passiveerimine. Kõikvõimalike tudengiseaduste puhul on tegu olukorraga, kus kogu see värk puudutab päris paljusid, sest me läheme siin riigis kõik ju enamasti ülikooli, või vähemalt plaanime seda mingis etapis. Niisiis seisavad võrdlemisi tobeda lahenduse välja töötanud võimud tõsise probleemi ees: kuidas teha nii, et rahvas selle jama lahenduse vastu kisa ei tõstaks? Lihtne. Teeme nii, et uus seadus praeguseid tudengeid ei puudutaks. Niisiis hakkab seadus kehtima alles neile, kes aasta pärast ülikooli astuvad, ja praegustel tudengitel puudub igasugune motiiv üldse end asjaga kurssi viia, või vähemalt mõni kuri mõtegi ära mõelda.

2) Meediamäng. See on selline mäng, mille võidab see, kes suudab kõige rohkem segaseid sõnumeid avalikkuse ette torgata. Meediamängu Häbematuse Eriauhinna sai sel kevadel Vabariigi Valitsus, kes arutas õppetoetuste eelnõud ja saatis mais meediale välja pressiteate, et me otsustasime, et eelnõu on tipp-topp. Tegelikult ei peaks siin riigis see mitte isegi kõige tillemat sipelgat kõigutama, kas valitsus üldse eelnõu teksti välja prindib, kas ta seda isegi loeb või hoopis sellega aknaid peseb. Samahästi võiks nad ajakirjandusele saata teate, et lugesime siin viimasel istungil kõik Pratchetti viimast raamatut, kiidame selle heaks ja saadame edasi Riigikokku arutamisele.
Mis sellest teatest siis nii hullu oli? Hullu oli see, et paljud ajakirjanikud trükkisid selle ära ja jätsid igale lugejale mulje, et nüüd on juhtunud midagi põhjalikult olulist ja eelnõu on praktiliselt juba vastu võetud, kuigi see tuleb alles sügisel Riigikogus arutamisele. Teate väljasaatja ajas sihikindlalt terve riigitäie inimesi segadusse ja vähendas igasugust vastuseisu veelgi, kui see veel võimalik on. Mõni meedium trükkis ära lausa pealkirja "Vaesemad üliõpilased hakkavad saama õppetoetust 135 eurot kuus" (köhhhhhdelfikhhmmmm), kuigi mitte ükski hing seda meie vabariigis veel kindlalt öelda ei saa, sest kogu see teema tuleb alles arutamisele. Vaene meedium sattus segadusse, mis parata. Ainult et oleks küll saanud parata - nimelt oleks saanud parata need, kes selliseid totraid teateid välja saadavad.

3) ühe probleemi tükeldamine sajaks haruks. Kunagi aasta tagasi sai märkimisväärse koguse trükimusta üks pikk ja lohisev Aaviksoo arvamusartikkel, milles ta kuulutas, et kõrgharidust tuleb nüüd tõsiselt reformima hakata. Hargnes diskussioon, vastased olid vastu ja pooldajad olid poolt. Siis teatasid võimud, et senised tegevused, mis kõik selle vaese, hapra olemisega kõrgharidusega seoses plaanis olid, tehakse eraldi aastaaegadel. See analoogia pole päris moraalne ega ka korrektne, kuid õnneks polegi see mu eesmärk - vahe seisneb nimelt selles, et kui sa lased kümme inimest maha ühel päeval, siis tõmbab see pilku. Kui aga lased igal kuul ühe, siis mõningaid inimesi see alguses natuke huvitab, kolmandal kuul muutub tüütuks ja üheksandal kuul ei mäleta enam keegi, kas kedagi lasti maha või viidi läbi hoopis heategevuskampaaniat.
Niisiis võetigi reformi ladvajupp vastu kevadel, keskmine tüveosa tuleb arutlusele sügisel ja kõige madalamat tüvejuppi ehk õppelaenu reformimist pole veel isegi plaanis arutada.


Nagu öeldud, poliitika on raske töö. Veelgi raskem on poliitikute tööst aru saada lihtsurelikel. Seetõttu on see nii kohutavalt andestamatu, kui keegi kogu seda keerulist janti sihilikult veel keerulisemaks teeb.

Stretch.

On ehk tõesti maru lihtne väsida, vastu seljatuge nõjatuda, jalad kõhu alla kerida ja silmad kinni panna. Lihtne ja vältimatu. Omanda haridust, aga ka edukat karjääri. Ja ole endaga rahul. Ja näe sedamoodi välja. Ja kõik teised peavad ka sinuga rahul olema.

Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life. The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives. Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.

"Wear sunscreen" kõne, mida Vonnegutiga seostatakse. See on abiks, kui su veebibrauseris on kõrvuti avatud konverentsikogumiku tekstid saabuvaks eksamiks Eesti lähiajaloos, Edinburghi ülikooli politoloogia-magistriprogrammide leht ning Edinburghi ülikooli õppetoetuste leht (mis on III reichi luure tasemel krüptitud, nagu toetuste info alati on). See on abiks, kui sa saad aru, kuivõrd keeruline on teha sammu üle ukseläve. Ja see on abiks ka siis, kui see õppejõud, kes korraldas oma loengus kahetunnise tarbijakultuuri grupitöö sisuga "pane kirja oma järgmise kuu kolm ostu ja siis kirjuta need tahvlile", paneb sulle selle aine eest F-i, sest tegid mingil ajahetkel otsuse end sellest põrguringist säästa ja mitte enam (pühapäeva hommikuti!) kohale ilmuda. Ja see F ei ole for fabulous, see on for fuck's sake, the fuck is this?

Samas. Täna rääkis üks Poola-Rootsi-UK-USA neiu linnatuuril, et USAs ei nõuta tihti doktoriks magistrikraadi ning et doktoriõpe on üldiselt täismahus finantseeritud. Lisan selle oma optsioonide hunnikusse - see oleks kena absurdistan, pigistada oma bakakraad meedias/ajaloos TÜ-st välja (kusjuures ajaloo osa läks nagu ludin ja meedia osa ei läinud) - ja siis otse New Yorgi Ülikooli doktorisse suunduda. 

Ma võiksin oma doktoriteesi kirjutada näiteks viimastel aastatel maailmas (kuri)kuulsust kogunud ja kõigile meedia- ja tarbimisteoreetikutele migreeni ja polaarsushäire andnud "Järgmise kuu kolme ostu" temaatikal, millele ka Tartu Ülikool kaasaegse asutusena oma loengutes märkimisväärselt tähelepanu pöörab. Ma paneks need paberile kirja ja siis käsitleks neid nii normatiivsest (mida ma peaks ostma? šampoon on otsas.) kui empiirilisest (mida ma tegelikult ostan? mida see krõpsupakk mu kärus teeb?) kui ka funktsionalistlikust vaatenurgast (millist funksionaalset rolli ma ühiskonnas Tutti Frutti ostmisega täidan?). 

Seejärel seoksin need perspektiivid kokku makroökonoomikas (kuidas mõjutab mu Tutti Frutti SKP-d?). Tees lõppeks põhjapaneva, koolkonna alussambaid väristava järeldusega sellest, et üldse võiks tegelikult vähem tarbida ja suht nõme, et igal pool pakendid vedelevad - kuhu jõudis ka nimetatud teadus-akadeemiline loeng.

Nagu öeldud. Lihtne tüdineda, lihtne vihastada. Aga ka vihastamist on funktsionaalsest vaatepunktist millekski vaja. Kasvõi selleks, milleks mõnede arvates huumoritki - muidu ei püsiks kellegi mõistus piisavalt kaua mõnel ideel või probleemil ja neile ei leitakski lahendust.

Ma olen vihastanud ja rahunenud ja leidnud lahenduse selles, et kolin pärast poolt aastat maaülikoolis töötamist uuesti Tallinna ja alustan tööd pr-agentuuris. Ostan maasikaid ja teise ringi riideid ja saavutan sügiseks piisava zeni, et oma lõputööga maha saada. 

Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.
Stretch.

@IlvesToomas versus @PresidentIlves

Mis juhtub siis, kui riigipea läheb sotsiaalvõrgustikku ja ropendab seal maailma suunas? Mind intrigeeris see juhtum eriti rollide ja võimu vaatepunktist.

Ilvesel on mitu rolli. Ta on ühelt poolt USA pool-eliidi hulka mõnes mõttes passiv tegelane, kes võiks idee poolest muretult Twitteris nii oma hommikusöögist rääkida, kui ka teadlasi siunata.

Samal ajal teeb selle võimatuks Ilvese teine roll. Ta võim on vana valitsemisvormi jäänuk, ta on esindusnägu. Kogu tema kontseptsioon, kogu põhjus, miks me Ilvest vajame, seisneb esinduslikkuses - ta justkui annab igapäevasele hektilisele parteiruumide sagimisele mingi sügavama mõtte. Piltlikult öeldes, parteimehed jooksevad ja askeldavad, siis aga muutub taust uduseks ja esiplaanile ilmub Ilvese rahulik nägu ja meile kõigile meenub järsku, miks me poliitikat tolereerime - meenub riik ja rahvas ja kultuur ja püsimine ja see faktoid, et meil tuleb valimisi ja skandaale ja häbi taluda, sest muidu ei saaks üldse kuidagi oldud. Ilvese näol on see võime. Tal pole otsest funktsiooni - tema roll ja tema võim seisnevad tema näos, mistõttu seda ka avalikke asutustesse üles riputatakse.

Mis juhtub, kui seesama mees võtab selle näo ja läheb ja ütleb sellega kellelegi sisuliselt, et ta sinnasamusessegi keriks? Veelgi enam - ta ütleb seda inimesele, kes on lihtsalt väga ühte serva kiskuvasse diskussiooni Eesti majandusmeetmetest visanud sisse vastuargumendi, et osapooled mäletaks, et asjad ei ole sugugi (sini-)must-valged. Läheb ja ütleb seda inimesele, kes on lihtsalt võtnud kogu liberaalse ajakirjanduse alusprintsiibi ja Eesti edulugu tasakaalustanud.
President ajas ilmselgelt oma rollid segamini ja arvas, et tema USA pool-elitaarne pool võib seda teha. Võibki. Kahjuks unustas ta, et omastades uusi rolle, peame ka kõigi nendega arvestama, presidendi oma ei saa lihtsalt unustada. Ja see ei ole lihtne ülesanne, mis on omakorda põhjus, miks üldse riigipeade juurde eraldiseisvate PR nõunike süsteem on tekkinud. See ei ole lihtne ülesanne ja on inimlik rollide eristamisel abi paluda.

Kui nüüd mõelda, mida ta siis nii hullu ütles, siis näeme, et Ilves ropendas (tsenseeritult) ja rääkis peamiselt primitiivse ja osatava sarkasmi vormis, "what do we know? We're just dumb and silly East Europeans", mis mitte ainult ei lõhu normaalset majanduslikku diskussiooni, vaid väljendab tegelikult, et 1) tal pole midagi targemat öelda ja 2) ta vihastas kohutavalt. Kumbki pole selles kontekstis lubatud. Samuti viitab Ilves, et Krugman pole pädev fiskaalasjades kaasa rääkima, sest tema Nobel majanduse eest oli hoopis kaubanduse sektsioonis. See loogika on isegi tavainimesele häbiks, rääkimata riigi esindusisikust.
Aktsepteerimatu on ka see, et ta kasutas argumentide asemel otseseid solvang-sõnasid nagu smug, overbearing, patronizing. See pole koht, kus tänada Ilvest, et ta seisab Eesti eest rahvusvahelises majandusdiskussioonis. See on see koht, kus Ilves tuleks nimetatud diskussioonist üldse välja heita, sest ilmselgelt ei suuda ta emotsioonide tõttu diskuteerida.

IlvesToomas versus PresidentIlves
On aga arusaadav, miks jama tekkis. Nimelt eksisteerib Twitteri konto, kasutajaks Toomas Hendrik Ilves, mille twitterinimi on "PresidentIlves" ja mis tundub olevat ametlikult loodud konto temale kui presidendile. See konto pole ilmselgelt kasutusel, sest vaatamata teda jälgivale 140 inimesele, on ainult üks isik, keda see konto jälgib, ning puuduvad säutsud. On ka teine konto ja just sealt avaldas Ilves oma postitusi - nime "ilvestoomas" alt, mille kasutajaks on ta märgitud nimega "toomas hendrik ilves" (puuduvad suurtähed) ja selle alt postitamist alustas ta 15. mail. Siiani on kolme nädalaga ilmunud 107 postitust ja teda jälgib üle 4800 inimese. Konto pilt on esindusliku maiguga ja isikukirjelduses ütleb ta, et jälgijad vaataks ka ta kodulehte www.president.ee.

See jama ei saanudki seega olemata jääda, sest ilmselgelt on Toomas Hendrik Ilves arvamusel, et kui ta teeb konto, mille nimes puudub sõna "president" ja suurtähed, siis ta lõpetab president olemise ja võib oma isiklikku poliitilist arvamust vabalt jagada. Ja võibki - see on ka presidendi puhul soositud, et president osaleks aktiivselt poliitikas ja julgustaks ka avalikkust seda tegema. Samal ajal on ka aktiivne konto siiski "president Ilvese" oma, sest kui töö funktsiooniks on midagi nii arhailist kui esindamine, siis ei ole see nagu müügitöö, kus sa saad pärast tööpäeva tugitooli istuda  ja terve õhtupooliku mitte müügimees olla. Kardan, et esindamist ei saa isegi vorstileti ääres lõpetada, sest see pole tööülesanne, vaid roll. Ja kuna konto jätkab olemist presidendi oma - ka need 4800 inimest ei jälgi teda seal seetõttu, et on tema isiklikud sõbrad, vaid nad jälgivad presidenti - siis ei ole aktsepteeritav, et sinna jõuab ka tema ebakohane arvamus. Loomulikult võib seda omada, aga mitte avalikkuse ees selle näo alt. Sõna "ebakohanegi" viitab vaid sellele, et koht on vale.

Jääb täiesti arusaamatuks, miks Ilves ei kasuta arvamuse ütlemiseks "presidentIlvese" kontot, vaid tegeleb selle asemel oma presidendirolli eiramisega sotsiaalvõrgustikus. Kui juba midagi ütled, siis ütle julgelt ja võta ka vastutus sellena, kes sa oled - president. See on juba tema PR-de käkk.

...," ütles Eesti.
Mis aga juhtub, kui president on siinkohal sellise faux pas teinud, et see pole enam pas vaid kaugushüpe? Juhtub see, et tegelikult on ta võtnud iga eestlase näo ja nendega sedasama teinud. Ta on võtnud inimeste poolt endale usaldatud võimu ning läinud ja andnud sellega Nobeli-majandusteadlasele paremsirge. Seda tehes on ta vaikivalt öelnud, et armas Krugman, ole kindel, et seda teeks ka iga eestlane - sest tema välissuhtluses tehtud repliikide taha ei saa kunagi panna ", ütles Ilves", vaid sinna käib alati ", ütles Eesti". Tema roll on olla selles kontekstis olla Eesti ja praegusel juhul on Eesti rääkinud sõnu, mis tekitavad mulje, et ta on (arvestades konteksti) hüsteeriline mingi väga sügava alaväärsuskompleksi suhtes. Ja pole suurt kahtlust, et USA majandusringkonnad vangutavad pead samamoodi.

Muidugi, saame korrutada, et ega see nüüd nii valus löök ka polnud, et ta ainult natuke Twitteris porises. Samal ajal ei näe ma absoluutselt mingit vahet selles, kas ta teeb seda kuskil sotsiaalvõrgustikus või hoopis Timesi esilehel, sest kuritegu ei seisne teo mahus, vaid põhimõttelises kuritarvituses.

Ja ärge palun öelge, et aga Krugman on enne ka pahasti öelnud, et noris tüli ja mul viskas üle. Oleme jätkuvalt demokraatlikus sõnavabaduses ja jätkuvalt eksisteerivad meile ebasobivad arvamussüsteemid, ideoloogiad, seisukohad. Kui ma igale ettejuhtuvale vastu vahtimist annaks, istuksin kuskil kinni.
Presidendi puhul on aga sellisel skaalal ja sellises sõnastuses vastamine palju hullem kui minu puhul oleks füüsiline ründamine, sest peale kohutavalt kohatu rünnakuvormi on ta ka tekitanud kahju, mis levib tema isikust palju kaugemale. Nii usaldatud võimu kuritarvitamise kui maine kahjustamise eest võlgneb ta tegelikult kõigile ühe siira vabanduse.

Sest bussid on aeglased

Täiesti kohaselt oma klassile, rassile, elukohale, ilmale ja rahalisele seisundile viunun ma ebaproportsionaalselt palju Tartu bussiliikluse üle.

Tallinnas võib inimene aeg-ajalt juhtuda suvalisel hetkel bussipeatusse ning leida see rahvast täis olevat. See on tavaliselt rahustav vaatepilt, sest see indikeerib, et buss tõenäoliselt juba paistab.
Tartus ei olegi võimalik tühja bussipeatusse jalutada, kui sa just mõnes põllukoloonias ei ela, mida Tartu linnaosaks kutsub. Enamikus peatustest seisab alati mõni inimene, päeva keskosas rohkem. Traagiline olukord, kus täistuubitud paviljon sunnib sind ootama bussi külma Kagu-Eesti tuule käes, kulmineerub sellega, et buss mitte ainult ei paista, vaid ei ilmu silmapiirile ka järgneva 15 minuti jooksul.
Inimesed on sürreaalse bussigraafiku poolt pandud seisu, kus nad ilmuvad peatusse, et avastada graafikutelt, et kõik viis bussi käisid üheminutilise vahega just ära ja järgmine viis-bussi-korraga sats tuleb 35 minuti pärast. Ja see ei ole ärritav. See lihtsalt on nii. Ja nad ootavad.

Ma arvan, et see on üks faktor, miks on tartlaste stereotüübi põhiosaks aeglus ja venimine. Ka stereotüüpidel on tihti tõepõhi all ja ma olen märganud oma tartu sõprade puhul sellist aeglust, mis teil, armsad tallinlased, kuklakarvad püsti tõstaks. Kardan, et tartlastel ei jää sellise bussiliiklusega muud üle, kui omaks võtta ühe korraliku kiriteo eluviis ja leppida asjaoluga, et punktist A punkti B jõudmine võtab aega sõltumata sellest, kas sa kõnnid või kasutad selleks busse (s.o kui sa pole lihtsalt tavaline tudeng, kelle ühikas, ülikool ja baarid asuvad kõik kesklinna keskel). Ning jah, linnalegend pole ka see, et nende busside trajektoorid on harva sirgjoonelised, üldjuhul moodustades mingi ümara kujutise, mis tähendab, et isegi kui buss lõpuks ilmub, ei viita see veel kuidagi, et sa lähima poole tunni jooksul soovitud peatusse jõuad.

Leppida tuleb ka sellega, et kui buss hilineb kaheksa minutit või ei ilmu üldse (hommikute vaatlusstatistika ütleb, et umbes üks viiest ilmub sel minutil, mis ta peaks), siis ei saa tartlane pahaseks, vaid nii see ongi. Ja kiiret ei ole. Jäi siis jäi. Ma olen tavaliselt ainus seal peatuses, kes rahutult jalalt jalale tammub ja ärritunult kohiseb, kui õige aeg on käes ja mitte ühtegi hiiglaslikku punast sõidukit veel silmapiiril ei ole.

To ask people what they think about they're own future! 

Ja mis puutub tallinna töötavasse ja ehk varsti ka tasuta bussiliiklusse - ma isegi loodan natuke, et nad selle vastu võtavad. Sest kui leidub keegi, kes hääletamas ei käinud, siis on tal põhjust vaikida (ja näiteks tasuta ühistranspordi loodetavasti mitte nii haisvaid võlusid nautida). Ma nüüd kardetavasti satun mingi pahameele alla, seoses sellega, et paljud tunduvad olevat konsensuslikult otsustanud, et bussivärk on kurjast, samas diskuteerida ka ei tohi, sest oleme taas mingisse vaikusespiraali sattunud.

Rohkem kui konkreetne erakond või tema poliitika kõigutab mind antud juhul see, mis tähendus referendumile on antud. Kui šveitslased võivad olulistel teemadel siduvat ja legitiimse alusega referendumit valitsuselt isegi nõuda, siis siinmail on see millegipärast demagoogia võrdkujuks saanud. Ma mõistan, et see võib olla väga lihtsasti demagoogiliseks relvaks muutuda, nagu natsid näitasid, ja ma lepiks referendumi ohtlikkusega, kui seisukoht oleks selge ja ühene. Siin tundub aga olevat tegemist juhtumiga, kus referendumi kurjus sõltub sellest, kas selle korraldab kangelane või antikangelane. Peale KE näite võib ära tuua ka selle, kui George Papandreou ja tolleks ajaks juba saamatuse ja rumaluse sümboliks muutunud Kreeka valitsus kuulutasid novembris, et teevad päästepaketi teemal referendumi. Ainus mulle silma torganu, kes julges ironiseerida stiilis "to ask the people what they think about they're own future - what an odd and mad thing to do, for sure!", oli Ian Hislop, Private Eye toimetaja. Kõik teised tundusid olevat arvamusel, et tegu on demokraatia viimaste päevadega meie maailmaruumis, nagu seda on ka rahvalt küsimine, kas nad tahaks, et nende bussiliiklus oleks tasuta, või nad ei tahaks seda. Mina ei käinud samuti hääletamas, sest tudengi kuupilet on seitse eurot ja mul pole tervet leibkonda ülal vaja pidada. Samuti ei tundnud teravat põhjust vastu hääletada, sest see akt ei tundu üldse ühetähenduslikult kohutav olevat. Aga kui kellelgi polnud ükskõik - miks ta seda siis hääletusel ei öelnud? Tähendab, päris-maailma hääletusel, mitte Facebooki omal? Kohale läks 'ei' ütlema ainult 5% tallinlastest. 
"Linnapea Edgar Savisaare sõnul võtab linnavalitsus hääletusel selgunud tulemuse täitmiseks" ja just seda ta ühe linnapeana antud hetkel tegema ongi kohustatud. 

Hjälp, kohastatakse

Kohanemisvõime - sel sõnal on omamoodi hea omaduse tähendus - see on miski, mida on kasulik omada. On Suur Ajaloo Tõde, et inimesed kohanevad misiganes režiimiga, mis neile kaela valatakse, enamus neist vähemalt, tihti isegi õigustades konkreetset režiimi. Kuidagi tuleb oma ajule suuta ära seletada, miks sa nii käitud, sest ilmselgelt hakkab ta küsimusi küsima. Keskmine sakslane arvas natsirežiimi ajal, et koonduslaagrid on vajalikud, neis on paadunud kurjategijad. Ja nii edasi ja nii tagasi.

Ka mikrotasandil: avastasin, et olen ühikaga ennast kohandanud. Ma ei ole teab-mis hipi, küll aga elan teab-mis hipide ühikas. Et kuidagi hakkama saada selle anarhiaga, kus terve korrus käib koos hambaid pesemas, vetsus ja ülejäänud majaga koos duši all, olen loonud süsteemi (ja seda üsna mitte-teadlikult). Nimelt olen võimeline kasutama ainult üht kraanikaussi viiest, üht tualetti ja üht dušitoru paljudest. On isegi juhtunud, et kui all duširuumis on ainult üks inimene, aga ta on täpselt minu dušitoru kõrval, siis olen sunnitud tühjas saalis täpselt tema kõrvale minema, mispeale ta mind täiesti õigustatult kartlikult jälgib. Aga selline obsessiiv-kompulsiivne selektsioon teeb mul Narva 89-s elamise üldse võimalikuks. Ma olen võimeline leppima sellega, et teised inimesed ka minu kraanikaussi kasutavad, aga mitte sellega, et mul polegi oma kraanikaussi, on ainult mingi vangla pesuruumi eesruum, kus kõik on ühine ja miski pole isiklik.

Isegi nõukogude retoorikas, kus 'kohanenud inimene' tähendab eestlase kontekstis ühelt poolt kahepalgelist tõbrast, kes pole uhke ja salajane dissident nagu õige okupeeritud rahva esindaja olema peab, on sel väljendil siiski teine tähendus ka. Üleüldises eestlaste ajaloojutustuse pisarate ja vere ja muude kehavedelike segus on 'kohanenud inimene' samas ka 'kohanemisvõimeline inimene', s.o. saab hakkama ükskõik mis režiimis. Võimeline. Capable. See sõna konkreetselt tõlkub eesti keelde 'kapatsiteet' ehk mahutavus, maht. See inimene on piisavalt suur, tal on piisavalt mahtu, et vajadusel nihkuda oma suures ruumis pisut teise serva, kus ta päris režiimile jalgu ei jää. See ongi selle sõna 'capable' võlu. Kui keegi on piisavalt suur ja mahukas, et saab iseeneses vasakule ja paremale nihkuda, siis sõltumata sellest, kus ääres ta parasjagu on, ta ei ole iseendast väljas. Ta ei ole keegi teine. Ta on lihtsalt mitmekülgne, jätkuvalt tema ise.


Harjutus: Kumb tundub arenenum liik, kas
1) jaapani makaagid, kes on põhjapoolseim ahviliik ning elab mingil põhjusel nii kõrgetes ja külmades mägedes, et neil on kaks võimalust - nad kas suudavad end sahkerdada kõrgemasse sotsiaalsesse klassi, keda ülejäänud eliitmakaagid kuumaveeallikatesse lubavad, või jäävad proletaarlaseks ning kükitavad puu otsas, külg külje kõrval.
või näiteks


2) kaamel, kes ei pea iga natukese aja tagant selili kuhugi oaasi veeloiku viskama, et mitte põlema süttida, vaid on selja peale kasvatanud kaks rasva täis küüru, mis ei juhi eriti soojust ega lase ta seljal üle kuumeneda, kui päike seniiti tõuseb ja kõik elava kõrbest kõrvaldab?

Jah, nõukogude tähenduses me naljalt 'kohanev inimene = arenenud inimene' ei kasuta, see periood pole vist veel päris ajalooks muutunud, me ei saa seda veel normaalsetes tingimustes vaadelda, ikka hakkab keegi karjuma või tatti pritsima, öeldes, et ta oli 70ndatel täpselt nagu need kaks makaaki alumisel pildil. Ja ära kannatas, tubli inimene. Külm oli, kiusati, poes polnud banaani ja ainult salaja sai kinniste kardinate taga pisikest trikoloori lehvitada. Selle aja puhul kehtib tõesti kohati mingi kummastav suhtumine nagu "mind üritati küll igat pidi süsteemiga kohastada, aga ei, vastu panin, keeldusin ja ei kohanenud" (siin võiks kasutada 'kohandada', aga nende kahe sõna põhiline vahe seisneb selles, et kohandad üksikisikut, kohastad liiki).

Aga okei. Ühesõnaga see talunik, kes Peeter I aegse mõisate tagasijagamise üle elas, kohanes, tegi tööd ja oli tubli. Oleks ta seepeale näljastreigile läinud ja maha kärvanud, vaataksime praegu, et vahi hullu.
Mina olen ka tubli, et ühikaga kohanesin.
Parteifunktsionär Kask ei ole tubli, et ta kohanes ja pisut paremat elu tahtis elada, vaid on aadeteta kaasajooksik.

Kohaneda või kolida
Nagu juba praegune tähenduste süsteem piisavalt keeruline poleks, oleme nüüd järgmise jama ees, kus tuleb kohanemine taas uues kontekstis ära defineerida. Inimesed kolivad ära. Ei kohane ja lähevad kuhugi mujale. Kas inimene peaks kohanema Tartuga, kus on töötus hetkel 17,4 protsenti, kui ta näeb, et Saksamaal on see kõigi aegade madalaim - 6,8 protsenti? Kummale makaagipildile inimene sellisel juhul kuuluks? Õige vastus on, et alumisele ja miks sellel pildil olevatel makaakidel nii kuradi külm tundub olevat? Kummale sa tahaksid kuuluda? Miks need makaagid lõuna poole ei koli? Selge, et praeguses keskkonnas just ära ei sure, aga miks taandub mingil hetkel kogu argumentatsioon elu ja surma küsimusele, nagu mingi elu kvaliteedi taganõudmine oleks täiesti teisejärguline, peaasi, et hing sees püsib?

See oleks loomulikult kena, kui me kõik suudaks kaameli kombel endale rasva selga kasvatada ja ellu jääda, aga kahjuks viitab 17,4 sellele, et seda suudavad mingil määral ainult 82,6 protsenti meist, ülejäänud põlevad puhtstatistiliselt kahjuks päikese käes tuhaks. See on jämedalt iga viies. Huvitav, kas makaagid püsiks veel mäe otsas, kui nende külmumissagedus oleks viiendik kõigist isenditest aastas? Liik oleks kahjuks vist peagi kadunud, kui jääksid. Mis just olekski neile darvinistlikult paras.

Ja kõige olulisema küsimusena jääb siiski see, kas me üldse tahame alati kohaneda. Tähendab, bioloogilise kohanemise üks klassikalistest definitsioonidest ütleb, et see on organismi muutumine vastavalt ebamugavale keskkonnale, et tal oleks seal mugavam elada. Echk: kui me ka suudaks endale hädise rasvakihi selga kasvatada ja kuidagi tööpuuduse ühiskonnas vireleda, siis kas inimene tõesti ikkagi tahab seda teha? Me oleme lõpuks saavutanud siinpool maakera sellise ühiskonna taseme, kus inimene ei sõltu enam teda ümbritsevast keskkonnast, kus meil tegelikult ei ole vaja ei kuumaveeallikaid ega ka mingit anatoomilist eripära, et ellu jääda, sest meil on võime pikkade distantside taha reisida, ja sellega koos muutus ka kogu looduslik tähenduste süsteem. Kohanemise tähendus muutub täielikult. See pole enam võime või mahukus, kapatsiteet midagi teha. Et kohanemine sisaldab alati vägivalla aspekti, sest mingi keha surutakse mingisse vormi, kuhu ta tegelikult algvormilt ei kuulu, aga pannakse kuuluma, saab see sõna pisut nagu rumaluse tähenduse endale. Miks peab oma keha kallal vägivalda rakendama, kui selleks puudub nüüd vajadus? Ma tean mitmeid inimesi, kes on kolinud kardinaalselt erinevasse ühiskonda, näiteks Ladina-Ameerikasse või Hispaaniasse, ja on seal rõõmsamad. Ja asi pole ainult mentaliteedis - kui nomaadidel ühes kohas toit otsa sai, rivistasid nad karavani uuesti üles.

Kuigi me pole nomaadid. Tõsi. Samas ei ole enam mingit põhjust, miks me ei peaks olema. Kas makaagid koliks tagasi troopikasse, kui nende liik oleks välja arendanud lennuliikluse? Ja kui ei koliks, mida see liigi kohta ütleks?

The world of dew -- a world of dew it is indeed, and yet, yet...*

Ma nüüd püüan mitte hakata selleks Salingeri snoobiks, kes turtsatab üleolevalt, kui keegi "Catcherit" mainib ja ülistab ta Glassi perekonna saagat. Mis sest, et on tobe, kuidas inimene publitseerib oma kõigist raamatutest ainult sõrmedel loetava hulga ning neist üks vajutab avalikkuse närvi kuidagi õigema kombinatsiooniga kui teised, kuigi sisu on samalaadne. 

Salinger ei aita vähimalgi määral mu igapäevale kaasa. Õigemini aitab ja samal ajal ei aita üldse. Sellega seoses meenub, et Madis Jürgen, Eesti Ekspressi olemuslugude ajakirjanik, rääkis kunagi mingil (äkki põhikooli ajal toimunud) ajakirjanik-kohtub-koolinoortega stiilis istungil, et ta ammutab inspiratsiooni kirjandusest, seda eriti Salingerist, kelle ta on "täiesti kapsaks lugenud". 

Jürgen tundus olevat selline easy-going, pigem lõbus mees, kes kannab päikseprille nagu Bono või Kim Jong Il hilistes aastates, nii et need on juba peaaegu ta silmade orgaaniline osa. Pidasin teda tema kirjandusliku ajakirjanduse tõttu parajaks eeskujuks ning solvusin muuseas sellel samal avalikul kogunemisel südamepõhjani, kui ta vastas mu küsimusele: "Kui ma ajakirjandust karjäärina kaalun, siis hinnake palun tööstuse sisese pilguga, kui suur võimalus on mul kohe mingit laadi kirjutamise peale saada ja pääseda karjääri alguses jama tootmisest?" järgmiselt: "Ma ei saa küsimusest aru." Rääkimata isiklikust solvumisest, parima küsimuse auhind läks mingile tegelasele, kes küsis midagi nagu: "Kas selline tõeline kirjutamine on ka piinarikas?" Mispeale Jürgen laskus pikka pihtimusse sellest, kuidas ta igal teisipäeval, mis on neljapäeval ilmuva EE tähtajaks, loomepiinades põleb, mööda tube tammub ja iga kord südamepõhjast vannub, et ta on vale töökoha valinud. 

Pardonnez-moi, aga

Tõeline kirjutamine on see, kui sa lood kümneid aastaid järjest tekste, igal hommikul kaks tundi, millest avalikkus näeb ainult murdosa ja seegi jõuab klassikute nimekirja. Tõeline kirjutaja frustreerub sellest kõigest niivõrd, et pöördub radikaalse budismi poole, et üldse kuidagi suuta edasi hingata, ning istub oma elu viimased 40 aastat kinniste kardinatega maamajas ja ei publitseeri enam mitte midagi, 

natuke stiilis kiskuge küljest mu tiivad / monteerige endale külge / vaadake, kuhu nad viivad, teid / te rasvased hülged. (klar, Viiding on leidnud meeldiva viisi, kuidas öelda pikemas sõnastuses 'because fuck you all')

Jürgen ei tundu tagasi vaadates olevat mees, kes võiks öelda, et ta on Salingeri kapsaks lugenud. See on väga kena, et ta ironiseerivat ja negatiivset kirjandust armastab, aga inimene, kes on Salingeri kapsaks lugenud, ei käi lastega kohtumas ja neile lõbusaid lugusid rääkimas sellest, kuidas ta kunagi Tallinnas ühe päeva ratastooliga eksperimenti tegi. Võib-olla teeks seda mees, kes on lihtsalt teda natuke lugenud, nagu üks haritud inimene ikka tahaks väita. Kui keegi on aga antud autori pehmeks lugenud, siis ainus asi, mida tal laste teemal üldse kosta oleks, oleks midagi samas vaimus, kui see, mida Salinger oma tütrele ütles, kui viimane oma rasedusest teatas: 

"You have no right to bring a child into this lousy world."

*Kobayashi Issa

O snail

Climb Mount Fuji,

but slowly, slowly!

Huumori ja suure paugu teooria teooria

Pärast kolmapäevast huumoriteemalist arutlust B-ga hakkas mul neljapäeval igav ning vaatasin mõned osad Big Bang Theory't. Kritseldasin selle kõrvalt arvukatele märkmepaberitele mõtteid sellest, mille üle me siin ja üldse sit-comide puhul tegelikult naerame.

Kes on BBT'd vaadanud, teab, et tegu on kõige tavalisema USA-tüüpi sit-comiga, kus tegelased moodustavad sõpruskonna (a la "Sõbrad", mitte aga samuti väga levinud perekonda ja kodust elu kujutav versioon, a la "According to Jim"), kelle elu keerleb ümber kindla korteri ja veel kolme-nelja lisapaiga ning kellest igaüks esindab mingit kindlat isikuomadust. Kui "Sõbrad" ei andnud aga tegelastele mingit muud lisakonteksti peale selle, et nad lihtsalt viibisid palju koos, siis BBT kontekst on üsna puhas - tegelased on noored ülikoolis töötavad teadlased, kes armastavad kõike, mis seondub nohiklikkusega (telekamängud, koomiksid, jne). Seda toetatakse sõnaliselt teadusliku mumbo-jumboga ja visuaalselt igasuguste graafikutega whiteboardidel, mis igal pool seintel ripuvad.

Klassikaline sit-comi reeglistik kehtib. Osadel tegelastel on primitiivne roll, osad on rohkem välja töötatud. Peategelane on kõige detailsemalt välja töötatud Sheldon Cooper - hüsteeriline, foobiate ja muud sorti ärevushäirete all kannatav sotsiopaat-geenius, kes tuleb kristlikust lõunaosariigi perekonnast. Samuti on enam-vähem välja töötatud Howard - juudist naistekütt. Teised kaks tegelast - Raj ja Leonard - on võrdlemisi omadusteta, välja arvatud see, et Raj on hindu ja Leonardi ema on Sheldoni naisversioon. Nende roll on üldiselt kahe esimese üle naerda (mocking-tüüpi huumor on siingi suur osa koguhuumorist) ja olla vastandlikud, seda eriti Leonard. Ta vastandub peategelane Sheldonile, oma toakaaslasele, aeg-ajalt nii jõuliselt, et tegelane ongi peaaegu et negatiivne. Ta on passiiv-agressiivne ja suurema osa ajast tegeleb õiendamisega. Kõige suurema osa moodustab vastandumine aga hoopis Penny rollist - tobe roosa blondiin, kelle ülesanne on väljendada oma ilmega, et poisid (tavaliselt Sheldon) on ebainimlikult targad ja et ta ei saa neist aru.

"Sõprade" puhul oli näiteks erinev see, et kõik kuus tegelast olid võrdsel määral välja töötatud, mitte ei suhelnud omavahel kaks aktiivset ja kolm passiivset tegelast. Kõigil oli oma n.ö omadus ja päritolu, mis andis teistele naermismaterjali (mocking-tüüpi huumoris on see materjal ilmselgelt elulise tähtsusega). Näiteks Joey magas iga ettejuhtuva ilusa naisega, on juhmakas ja pärines itaalia immigrantide paljulapselisest perekonnast - tal on kolme omaduse jagu materjali.
Seetõttu oli "Sõprade" tegelastel võimalik ükskõik millistes kombinatsioonides ekraanil olla, kuivõrd BBT-s on oluline, et vähemalt üks ekraanil olijatest oleks võimalusel Howard või Sheldon, sest ülejäänute rollidel pole piisavalt materjali, et stseen välja kanda.

Huumoriteooriad
Platon ütles, et naljakas on see, kui nõrgad isikud ei suuda oma ignorantsusest pilkamisele vastata, Aristoteles väitis, et naljakas on see koledus, mis ei tülgasta. Enamik kaasaegsetest huumoriteooriatest tundub aga olevat arvamusel, et nali tekib kas läbi millegi kohatuse, üllatuslikkuse, vms - ühesõnaga, tekib uus tähenduste struktuur ja selle tekkimisel vallandub naer.
Näiteks Robert Latta arvates tekib naermine siis, kui inimese peas toimub n.ö mõtteline pööre (cognitive shift) selle tagajärjel, et mingi mõistatuslik olukord laheneb ja saab selgemaks. Brian Boyd oli kindel, et shift peab toimuma tõsisest kontekstist mängulisse. Alastair Clarke pidas huumorit selleks, mis hoiab inimesi uute kontseptsioonide avastamise juures (naermine kui 'loodus meelitab sind mingis suunas mõtlema' mehhanism) ja lubab neil seeläbi evolutsiooniliselt oma intelligentsi arendada. Artur Koestler pani aga eriti selgesõnaliselt kirja uue tähenduse tekke idee, öeldes, et nali tekib, kui kaks seostamata liini jooksevad kokku ja sulavad kokku uueks tähenduste maatriksiks. See juhtub läbi analoogia tõmbamise, abstraktsionismi, metafoori, võrdluse, vms, stiilis "läbi kui läti raha".

Mulle meeldis ka ebakohasuse teooria (meelevaldne tõlge, incongruity theory) - nali tekib sel hetkel, kui inimene tabab ära, et mingi kontseptsioon ja selle osad on selles situatsioonis, kus nad parasjagu on, täiesti kohatud (neil ei ole seal kohta).

USA variant
Kui vaadata klassikalist sit-comi (lihtsalt lülitage suvalisel ajal Sony Entertainment kanal sisse), siis tundub aga, et ükski neist teooriatest ei kehti. Nali ei teki millegi uue moodustumisel, isegi mitte vana üle üllatumisel või selle kohatuse tajumisel. On vana BBC ütlus, et 'americans don't do irony' ja tõsi ta on, sest USA versioon huumorist tundub olevat ehitatud teadlikkusele.

BBT-d vaadates sai üsna selgeks, et nad kasutavad täpselt samu naljade ülesehitust nagu kõik teised baziljon sit-comi. Näiteks kõlbab kasvõi dialoogi lõpetav ja naeru tekitav lõpu-pilge, mis on kas retooriline küsimus või lihtsalt konstateering. Leonard Sheldonile: "It must be hell inside your head", mis läheb ka levinud konteksti kategooriasse "Teeme nalja Sheldoni tüütu geniaalsuse üle", mis on Sheldoni karakteri olulisim mocking-materjal.

Baasülesehitus nõuab sit-comide puhul, et kasutataks võimalikult levinud naljade tüüpe (struktuuri). Naeru hetk ei teki selle peale, et vaataja peas on tekkinud üllatuse moment ja ta leiab selle naljaka olevat. Naer tekib juba alateadlikult siis, kui vaataja tunneb ära juba miljard korda nähtud nalja alguse, mida esitatakse lihtsalt uute sõnadega (teadus). Tal kasvab ärevus, sest ta teab, mis siit tulemas on. Nali esitatakse lõpuni ja vaatajale jääb illusioon, et toimus midagi üllatavat, sest vana ja tolmanud nali esitati lihtsalt nüüd teaduse kontekstis. Mitte miski ei ole uus, vaataja peas ei teki uued tähendused. Baasist puändini viib täpselt seesama tee, mis on juba ammu USA seriaalide vaatajatel peas välja kujunenud, sildistatud ajus "naljakas" alla.

Nalja olemus ei ole seega puänt, nagu seda võib kohata briti absurdse ja ülepaisutatud huumori juures, vaid nalja ülesehitus. Et see aga peaaegu iialgi ei muutu, võib seda laadi huumorit vahel tülpivaks pidada. Samas jätkavad need naljad mingil baastasandil lõbustamist, mistõttu võite leida end vahel juurviljana diivanil külitamas ja Sony TV pealt mingit sarnast sit-comi vaatamas. See eriti madalal tasandil mõistuse stimuleerimine võib inimest tundide kaupa diivanil hoida, mistõttu on mitmed kanalid teinud sellistest seriaalidest tundidepikkuseid maratone.

Miks on mõni seriaal edukam?
Big Bang Theory on võrdlemisi populaarne, arvestades, et tegelikult on samal ajal eetris kohutavalt palju sarnaseid asju. Ausaltöeldes pärast "Sõpru" ei olegi ma märganud, et üks sit-com nii popiks saab.
"Sõprade" fenomen seisnes minu arvates mitmetes pisikestes uuendustes, mille nad väljakujunenud süsteemi tõid. Ühelt poolt näiteks seesama kuue võrdse tegelase kontseptsioon, kus vaataja võib 'armuda' igaühesse neist, sest igaüks on piisavalt indiviid. Teiselt poolt muutsid "Sõbrad" pisut minu arvates tolleaegset sit-comi naljaehitust, kuigi mitte eriti märgataval määral. Nad andsid muuhulgas sarkasmile suurema osa läbi Chandleri tegelase.

BBT edukus seisneb minu arvates aga selles, et nad on suutnud mängu tuua meinstriimile tegelikult täiesti uue konteksti - selle, et tegelased on teadlased, et mõned võttepaigad on nende laborites ja üleüldine 'intelligentsi' promotsioon käib. See, mida "Sõbrad" tegid Rossiga, tegid nemad kõigi tegelastega, aga erineval määral. See annab suurele hulgale vaatajaskonnast võimaluse end nendega seostada - need vaatajad avastavad rõõmsalt, et on sündinud sit-com, mis ei peagi neid totaalseteks idiootideks. Uus kontekst tähendab aga ainult uut värvi raami, mitte mingil määral uut sisu. Naljad on jätkuvalt vanad ja magedad, aga illusioonis huvitavad ja uued, lihtsalt sest nende tegemisel kasutatakse uust sõnavara. "Sheldon knows football? I mean, quidditch, sure - but football?"


------------------------------
Mul on aeg-ajalt tarvis olla juurvili, vaatan tõenäoliselt BBT-d edasi. Samas istub kuklas miski, mida B juba mitu aastat tagasi ütles, viidates, et inimene peaks valima, millega ta oma meelt lahutab. Siin võiks paralleeli proua Ilvesega tõmmata, kes, rääkides tervislikust toitumisest, väitis, et oma autosse ei vala te ka ju igasugust ebakvaliteetset bensiini, sest kardate, et see võib masina ära rikkuda.

Nüüd tekib küsimus, kas masin pole juba ümberpöördumatult rikutud?

Le ramble

Piparkoogi-creeper. Palju õnne jõuludeks.

Ma olen tööl. Ja kodus. Ja bussipeatuses. Ja siis jälle tööl. Ja pisteliselt - hektiliselt ja pisteliselt - ka sotsiaalses maailmas.

Aina enam hakkab selginema, et ma olen liiga noor, et käia mööda üht lineaarset joont pidi kontorist ühikasse ja ühikast kontorisse ja selle üle sealjuures mitte bitšida. Või üldse suvalisest punktist A punkti B ja sealt tagasi A-sse ja sealt B-sse ja sealt A-sse. See tee peaks pigem sarnanema mingi ruumilisema kujundiga, kasvõi mõne parabooliga, aga mitte olema lineaarvõrrand. Mitte pluss-miinus. Liiga primitiivne nii väheste eluaastate kohta.

Loomulikult on kontoreid, mille sees toimuv töö on närvilisem, intensiivsem ja produktiivsem, aga minu oma on õhustikult nagu kamber, kuhu budistid võiks minna närvilisest kloostripäevast rahunema. See on merepõhi. Seda ei saaks vist isegi lineaarvõrrandiks nimetada, sest muutuja tundmatuse aspekt oleks liialt intrigeeriv. See on lihtsalt 1+2. Ja ma tean vastust.

Vahepeal püüdis monsieur E mind pildistama õpetada. Ma hakkan tajuma ISOde, säride ja ava suuruste kohalolu oma maailmas, kuigi alles häguselt. Mulle meeldib see roheline.

Aga ma püüan - ma püüan mitte hakata siia kuhjama amatöörfotosid, sest ma teadvustan, et fotoka saamine on umbes sama ohtlik kui lapse saamine või kassi võtmine, sest loob eelduse selleks, et Interneti pildiprügila saab koormatäie lisa.

Yuletide

Üldpilt päevadest on siiski vaatamata kontoriteemalisele vingumisele kena. Find lühike illustreeriv pildipalagan enclosed.