Le ramble

Piparkoogi-creeper. Palju õnne jõuludeks.

Ma olen tööl. Ja kodus. Ja bussipeatuses. Ja siis jälle tööl. Ja pisteliselt - hektiliselt ja pisteliselt - ka sotsiaalses maailmas.

Aina enam hakkab selginema, et ma olen liiga noor, et käia mööda üht lineaarset joont pidi kontorist ühikasse ja ühikast kontorisse ja selle üle sealjuures mitte bitšida. Või üldse suvalisest punktist A punkti B ja sealt tagasi A-sse ja sealt B-sse ja sealt A-sse. See tee peaks pigem sarnanema mingi ruumilisema kujundiga, kasvõi mõne parabooliga, aga mitte olema lineaarvõrrand. Mitte pluss-miinus. Liiga primitiivne nii väheste eluaastate kohta.

Loomulikult on kontoreid, mille sees toimuv töö on närvilisem, intensiivsem ja produktiivsem, aga minu oma on õhustikult nagu kamber, kuhu budistid võiks minna närvilisest kloostripäevast rahunema. See on merepõhi. Seda ei saaks vist isegi lineaarvõrrandiks nimetada, sest muutuja tundmatuse aspekt oleks liialt intrigeeriv. See on lihtsalt 1+2. Ja ma tean vastust.

Vahepeal püüdis monsieur E mind pildistama õpetada. Ma hakkan tajuma ISOde, säride ja ava suuruste kohalolu oma maailmas, kuigi alles häguselt. Mulle meeldib see roheline.

Aga ma püüan - ma püüan mitte hakata siia kuhjama amatöörfotosid, sest ma teadvustan, et fotoka saamine on umbes sama ohtlik kui lapse saamine või kassi võtmine, sest loob eelduse selleks, et Interneti pildiprügila saab koormatäie lisa.