Ka mikrotasandil: avastasin, et olen ühikaga ennast kohandanud. Ma ei ole teab-mis hipi, küll aga elan teab-mis hipide ühikas. Et kuidagi hakkama saada selle anarhiaga, kus terve korrus käib koos hambaid pesemas, vetsus ja ülejäänud majaga koos duši all, olen loonud süsteemi (ja seda üsna mitte-teadlikult). Nimelt olen võimeline kasutama ainult üht kraanikaussi viiest, üht tualetti ja üht dušitoru paljudest. On isegi juhtunud, et kui all duširuumis on ainult üks inimene, aga ta on täpselt minu dušitoru kõrval, siis olen sunnitud tühjas saalis täpselt tema kõrvale minema, mispeale ta mind täiesti õigustatult kartlikult jälgib. Aga selline obsessiiv-kompulsiivne selektsioon teeb mul Narva 89-s elamise üldse võimalikuks. Ma olen võimeline leppima sellega, et teised inimesed ka minu kraanikaussi kasutavad, aga mitte sellega, et mul polegi oma kraanikaussi, on ainult mingi vangla pesuruumi eesruum, kus kõik on ühine ja miski pole isiklik.
Isegi nõukogude retoorikas, kus 'kohanenud inimene' tähendab eestlase kontekstis ühelt poolt kahepalgelist tõbrast, kes pole uhke ja salajane dissident nagu õige okupeeritud rahva esindaja olema peab, on sel väljendil siiski teine tähendus ka. Üleüldises eestlaste ajaloojutustuse pisarate ja vere ja muude kehavedelike segus on 'kohanenud inimene' samas ka 'kohanemisvõimeline inimene', s.o. saab hakkama ükskõik mis režiimis. Võimeline. Capable. See sõna konkreetselt tõlkub eesti keelde 'kapatsiteet' ehk mahutavus, maht. See inimene on piisavalt suur, tal on piisavalt mahtu, et vajadusel nihkuda oma suures ruumis pisut teise serva, kus ta päris režiimile jalgu ei jää. See ongi selle sõna 'capable' võlu. Kui keegi on piisavalt suur ja mahukas, et saab iseeneses vasakule ja paremale nihkuda, siis sõltumata sellest, kus ääres ta parasjagu on, ta ei ole iseendast väljas. Ta ei ole keegi teine. Ta on lihtsalt mitmekülgne, jätkuvalt tema ise.
Harjutus: Kumb tundub arenenum liik, kas
1) jaapani makaagid, kes on põhjapoolseim ahviliik ning elab mingil põhjusel nii kõrgetes ja külmades mägedes, et neil on kaks võimalust - nad kas suudavad end sahkerdada kõrgemasse sotsiaalsesse klassi, keda ülejäänud eliitmakaagid kuumaveeallikatesse lubavad, või jäävad proletaarlaseks ning kükitavad puu otsas, külg külje kõrval.
või näiteks
2) kaamel, kes ei pea iga natukese aja tagant selili kuhugi oaasi veeloiku viskama, et mitte põlema süttida, vaid on selja peale kasvatanud kaks rasva täis küüru, mis ei juhi eriti soojust ega lase ta seljal üle kuumeneda, kui päike seniiti tõuseb ja kõik elava kõrbest kõrvaldab?
Jah, nõukogude tähenduses me naljalt 'kohanev inimene = arenenud inimene' ei kasuta, see periood pole vist veel päris ajalooks muutunud, me ei saa seda veel normaalsetes tingimustes vaadelda, ikka hakkab keegi karjuma või tatti pritsima, öeldes, et ta oli 70ndatel täpselt nagu need kaks makaaki alumisel pildil. Ja ära kannatas, tubli inimene. Külm oli, kiusati, poes polnud banaani ja ainult salaja sai kinniste kardinate taga pisikest trikoloori lehvitada. Selle aja puhul kehtib tõesti kohati mingi kummastav suhtumine nagu "mind üritati küll igat pidi süsteemiga kohastada, aga ei, vastu panin, keeldusin ja ei kohanenud" (siin võiks kasutada 'kohandada', aga nende kahe sõna põhiline vahe seisneb selles, et kohandad üksikisikut, kohastad liiki).
Aga okei. Ühesõnaga see talunik, kes Peeter I aegse mõisate tagasijagamise üle elas, kohanes, tegi tööd ja oli tubli. Oleks ta seepeale näljastreigile läinud ja maha kärvanud, vaataksime praegu, et vahi hullu.
Mina olen ka tubli, et ühikaga kohanesin.
Parteifunktsionär Kask ei ole tubli, et ta kohanes ja pisut paremat elu tahtis elada, vaid on aadeteta kaasajooksik.
Kohaneda või kolida
Nagu juba praegune tähenduste süsteem piisavalt keeruline poleks, oleme nüüd järgmise jama ees, kus tuleb kohanemine taas uues kontekstis ära defineerida. Inimesed kolivad ära. Ei kohane ja lähevad kuhugi mujale. Kas inimene peaks kohanema Tartuga, kus on töötus hetkel 17,4 protsenti, kui ta näeb, et Saksamaal on see kõigi aegade madalaim - 6,8 protsenti? Kummale makaagipildile inimene sellisel juhul kuuluks? Õige vastus on, et alumisele ja miks sellel pildil olevatel makaakidel nii kuradi külm tundub olevat? Kummale sa tahaksid kuuluda? Miks need makaagid lõuna poole ei koli? Selge, et praeguses keskkonnas just ära ei sure, aga miks taandub mingil hetkel kogu argumentatsioon elu ja surma küsimusele, nagu mingi elu kvaliteedi taganõudmine oleks täiesti teisejärguline, peaasi, et hing sees püsib?
See oleks loomulikult kena, kui me kõik suudaks kaameli kombel endale rasva selga kasvatada ja ellu jääda, aga kahjuks viitab 17,4 sellele, et seda suudavad mingil määral ainult 82,6 protsenti meist, ülejäänud põlevad puhtstatistiliselt kahjuks päikese käes tuhaks. See on jämedalt iga viies. Huvitav, kas makaagid püsiks veel mäe otsas, kui nende külmumissagedus oleks viiendik kõigist isenditest aastas? Liik oleks kahjuks vist peagi kadunud, kui jääksid. Mis just olekski neile darvinistlikult paras.
Ja kõige olulisema küsimusena jääb siiski see, kas me üldse tahame alati kohaneda. Tähendab, bioloogilise kohanemise üks klassikalistest definitsioonidest ütleb, et see on organismi muutumine vastavalt ebamugavale keskkonnale, et tal oleks seal mugavam elada. Echk: kui me ka suudaks endale hädise rasvakihi selga kasvatada ja kuidagi tööpuuduse ühiskonnas vireleda, siis kas inimene tõesti ikkagi tahab seda teha? Me oleme lõpuks saavutanud siinpool maakera sellise ühiskonna taseme, kus inimene ei sõltu enam teda ümbritsevast keskkonnast, kus meil tegelikult ei ole vaja ei kuumaveeallikaid ega ka mingit anatoomilist eripära, et ellu jääda, sest meil on võime pikkade distantside taha reisida, ja sellega koos muutus ka kogu looduslik tähenduste süsteem. Kohanemise tähendus muutub täielikult. See pole enam võime või mahukus, kapatsiteet midagi teha. Et kohanemine sisaldab alati vägivalla aspekti, sest mingi keha surutakse mingisse vormi, kuhu ta tegelikult algvormilt ei kuulu, aga pannakse kuuluma, saab see sõna pisut nagu rumaluse tähenduse endale. Miks peab oma keha kallal vägivalda rakendama, kui selleks puudub nüüd vajadus? Ma tean mitmeid inimesi, kes on kolinud kardinaalselt erinevasse ühiskonda, näiteks Ladina-Ameerikasse või Hispaaniasse, ja on seal rõõmsamad. Ja asi pole ainult mentaliteedis - kui nomaadidel ühes kohas toit otsa sai, rivistasid nad karavani uuesti üles.
Kuigi me pole nomaadid. Tõsi. Samas ei ole enam mingit põhjust, miks me ei peaks olema. Kas makaagid koliks tagasi troopikasse, kui nende liik oleks välja arendanud lennuliikluse? Ja kui ei koliks, mida see liigi kohta ütleks?
