Ma nüüd püüan mitte hakata selleks Salingeri snoobiks, kes turtsatab üleolevalt, kui keegi "Catcherit" mainib ja ülistab ta Glassi perekonna saagat. Mis sest, et on tobe, kuidas inimene publitseerib oma kõigist raamatutest ainult sõrmedel loetava hulga ning neist üks vajutab avalikkuse närvi kuidagi õigema kombinatsiooniga kui teised, kuigi sisu on samalaadne.
Salinger ei aita vähimalgi määral mu igapäevale kaasa. Õigemini aitab ja samal ajal ei aita üldse. Sellega seoses meenub, et Madis Jürgen, Eesti Ekspressi olemuslugude ajakirjanik, rääkis kunagi mingil (äkki põhikooli ajal toimunud) ajakirjanik-kohtub-koolinoortega stiilis istungil, et ta ammutab inspiratsiooni kirjandusest, seda eriti Salingerist, kelle ta on "täiesti kapsaks lugenud".
Jürgen tundus olevat selline easy-going, pigem lõbus mees, kes kannab päikseprille nagu Bono või Kim Jong Il hilistes aastates, nii et need on juba peaaegu ta silmade orgaaniline osa. Pidasin teda tema kirjandusliku ajakirjanduse tõttu parajaks eeskujuks ning solvusin muuseas sellel samal avalikul kogunemisel südamepõhjani, kui ta vastas mu küsimusele: "Kui ma ajakirjandust karjäärina kaalun, siis hinnake palun tööstuse sisese pilguga, kui suur võimalus on mul kohe mingit laadi kirjutamise peale saada ja pääseda karjääri alguses jama tootmisest?" järgmiselt: "Ma ei saa küsimusest aru." Rääkimata isiklikust solvumisest, parima küsimuse auhind läks mingile tegelasele, kes küsis midagi nagu: "Kas selline tõeline kirjutamine on ka piinarikas?" Mispeale Jürgen laskus pikka pihtimusse sellest, kuidas ta igal teisipäeval, mis on neljapäeval ilmuva EE tähtajaks, loomepiinades põleb, mööda tube tammub ja iga kord südamepõhjast vannub, et ta on vale töökoha valinud.
Pardonnez-moi, aga
Tõeline kirjutamine on see, kui sa lood kümneid aastaid järjest tekste, igal hommikul kaks tundi, millest avalikkus näeb ainult murdosa ja seegi jõuab klassikute nimekirja. Tõeline kirjutaja frustreerub sellest kõigest niivõrd, et pöördub radikaalse budismi poole, et üldse kuidagi suuta edasi hingata, ning istub oma elu viimased 40 aastat kinniste kardinatega maamajas ja ei publitseeri enam mitte midagi,
natuke stiilis kiskuge küljest mu tiivad / monteerige endale külge / vaadake, kuhu nad viivad, teid / te rasvased hülged. (klar, Viiding on leidnud meeldiva viisi, kuidas öelda pikemas sõnastuses 'because fuck you all')
Jürgen ei tundu tagasi vaadates olevat mees, kes võiks öelda, et ta on Salingeri kapsaks lugenud. See on väga kena, et ta ironiseerivat ja negatiivset kirjandust armastab, aga inimene, kes on Salingeri kapsaks lugenud, ei käi lastega kohtumas ja neile lõbusaid lugusid rääkimas sellest, kuidas ta kunagi Tallinnas ühe päeva ratastooliga eksperimenti tegi. Võib-olla teeks seda mees, kes on lihtsalt teda natuke lugenud, nagu üks haritud inimene ikka tahaks väita. Kui keegi on aga antud autori pehmeks lugenud, siis ainus asi, mida tal laste teemal üldse kosta oleks, oleks midagi samas vaimus, kui see, mida Salinger oma tütrele ütles, kui viimane oma rasedusest teatas:
"You have no right to bring a child into this lousy world."
*Kobayashi Issa
O snail
Climb Mount Fuji,
but slowly, slowly!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar