Tallinnas võib inimene aeg-ajalt juhtuda suvalisel hetkel bussipeatusse ning leida see rahvast täis olevat. See on tavaliselt rahustav vaatepilt, sest see indikeerib, et buss tõenäoliselt juba paistab.
Tartus ei olegi võimalik tühja bussipeatusse jalutada, kui sa just mõnes põllukoloonias ei ela, mida Tartu linnaosaks kutsub. Enamikus peatustest seisab alati mõni inimene, päeva keskosas rohkem. Traagiline olukord, kus täistuubitud paviljon sunnib sind ootama bussi külma Kagu-Eesti tuule käes, kulmineerub sellega, et buss mitte ainult ei paista, vaid ei ilmu silmapiirile ka järgneva 15 minuti jooksul.
Inimesed on sürreaalse bussigraafiku poolt pandud seisu, kus nad ilmuvad peatusse, et avastada graafikutelt, et kõik viis bussi käisid üheminutilise vahega just ära ja järgmine viis-bussi-korraga sats tuleb 35 minuti pärast. Ja see ei ole ärritav. See lihtsalt on nii. Ja nad ootavad.
Ma arvan, et see on üks faktor, miks on tartlaste stereotüübi põhiosaks aeglus ja venimine. Ka stereotüüpidel on tihti tõepõhi all ja ma olen märganud oma tartu sõprade puhul sellist aeglust, mis teil, armsad tallinlased, kuklakarvad püsti tõstaks. Kardan, et tartlastel ei jää sellise bussiliiklusega muud üle, kui omaks võtta ühe korraliku kiriteo eluviis ja leppida asjaoluga, et punktist A punkti B jõudmine võtab aega sõltumata sellest, kas sa kõnnid või kasutad selleks busse (s.o kui sa pole lihtsalt tavaline tudeng, kelle ühikas, ülikool ja baarid asuvad kõik kesklinna keskel). Ning jah, linnalegend pole ka see, et nende busside trajektoorid on harva sirgjoonelised, üldjuhul moodustades mingi ümara kujutise, mis tähendab, et isegi kui buss lõpuks ilmub, ei viita see veel kuidagi, et sa lähima poole tunni jooksul soovitud peatusse jõuad.
Leppida tuleb ka sellega, et kui buss hilineb kaheksa minutit või ei ilmu üldse (hommikute vaatlusstatistika ütleb, et umbes üks viiest ilmub sel minutil, mis ta peaks), siis ei saa tartlane pahaseks, vaid nii see ongi. Ja kiiret ei ole. Jäi siis jäi. Ma olen tavaliselt ainus seal peatuses, kes rahutult jalalt jalale tammub ja ärritunult kohiseb, kui õige aeg on käes ja mitte ühtegi hiiglaslikku punast sõidukit veel silmapiiril ei ole.
To ask people what they think about they're own future!
Ja mis puutub tallinna töötavasse ja ehk varsti ka tasuta bussiliiklusse - ma isegi loodan natuke, et nad selle vastu võtavad. Sest kui leidub keegi, kes hääletamas ei käinud, siis on tal põhjust vaikida (ja näiteks tasuta ühistranspordi loodetavasti mitte nii haisvaid võlusid nautida). Ma nüüd kardetavasti satun mingi pahameele alla, seoses sellega, et paljud tunduvad olevat konsensuslikult otsustanud, et bussivärk on kurjast, samas diskuteerida ka ei tohi, sest oleme taas mingisse vaikusespiraali sattunud.Rohkem kui konkreetne erakond või tema poliitika kõigutab mind antud juhul see, mis tähendus referendumile on antud. Kui šveitslased võivad olulistel teemadel siduvat ja legitiimse alusega referendumit valitsuselt isegi nõuda, siis siinmail on see millegipärast demagoogia võrdkujuks saanud. Ma mõistan, et see võib olla väga lihtsasti demagoogiliseks relvaks muutuda, nagu natsid näitasid, ja ma lepiks referendumi ohtlikkusega, kui seisukoht oleks selge ja ühene. Siin tundub aga olevat tegemist juhtumiga, kus referendumi kurjus sõltub sellest, kas selle korraldab kangelane või antikangelane. Peale KE näite võib ära tuua ka selle, kui George Papandreou ja tolleks ajaks juba saamatuse ja rumaluse sümboliks muutunud Kreeka valitsus kuulutasid novembris, et teevad päästepaketi teemal referendumi. Ainus mulle silma torganu, kes julges ironiseerida stiilis "to ask the people what they think about they're own future - what an odd and mad thing to do, for sure!", oli Ian Hislop, Private Eye toimetaja. Kõik teised tundusid olevat arvamusel, et tegu on demokraatia viimaste päevadega meie maailmaruumis, nagu seda on ka rahvalt küsimine, kas nad tahaks, et nende bussiliiklus oleks tasuta, või nad ei tahaks seda. Mina ei käinud samuti hääletamas, sest tudengi kuupilet on seitse eurot ja mul pole tervet leibkonda ülal vaja pidada. Samuti ei tundnud teravat põhjust vastu hääletada, sest see akt ei tundu üldse ühetähenduslikult kohutav olevat. Aga kui kellelgi polnud ükskõik - miks ta seda siis hääletusel ei öelnud? Tähendab, päris-maailma hääletusel, mitte Facebooki omal? Kohale läks 'ei' ütlema ainult 5% tallinlastest.
"Linnapea Edgar Savisaare sõnul võtab linnavalitsus hääletusel selgunud tulemuse täitmiseks" ja just seda ta ühe linnapeana antud hetkel tegema ongi kohustatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar