Stretch.

On ehk tõesti maru lihtne väsida, vastu seljatuge nõjatuda, jalad kõhu alla kerida ja silmad kinni panna. Lihtne ja vältimatu. Omanda haridust, aga ka edukat karjääri. Ja ole endaga rahul. Ja näe sedamoodi välja. Ja kõik teised peavad ka sinuga rahul olema.

Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life. The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives. Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.

"Wear sunscreen" kõne, mida Vonnegutiga seostatakse. See on abiks, kui su veebibrauseris on kõrvuti avatud konverentsikogumiku tekstid saabuvaks eksamiks Eesti lähiajaloos, Edinburghi ülikooli politoloogia-magistriprogrammide leht ning Edinburghi ülikooli õppetoetuste leht (mis on III reichi luure tasemel krüptitud, nagu toetuste info alati on). See on abiks, kui sa saad aru, kuivõrd keeruline on teha sammu üle ukseläve. Ja see on abiks ka siis, kui see õppejõud, kes korraldas oma loengus kahetunnise tarbijakultuuri grupitöö sisuga "pane kirja oma järgmise kuu kolm ostu ja siis kirjuta need tahvlile", paneb sulle selle aine eest F-i, sest tegid mingil ajahetkel otsuse end sellest põrguringist säästa ja mitte enam (pühapäeva hommikuti!) kohale ilmuda. Ja see F ei ole for fabulous, see on for fuck's sake, the fuck is this?

Samas. Täna rääkis üks Poola-Rootsi-UK-USA neiu linnatuuril, et USAs ei nõuta tihti doktoriks magistrikraadi ning et doktoriõpe on üldiselt täismahus finantseeritud. Lisan selle oma optsioonide hunnikusse - see oleks kena absurdistan, pigistada oma bakakraad meedias/ajaloos TÜ-st välja (kusjuures ajaloo osa läks nagu ludin ja meedia osa ei läinud) - ja siis otse New Yorgi Ülikooli doktorisse suunduda. 

Ma võiksin oma doktoriteesi kirjutada näiteks viimastel aastatel maailmas (kuri)kuulsust kogunud ja kõigile meedia- ja tarbimisteoreetikutele migreeni ja polaarsushäire andnud "Järgmise kuu kolme ostu" temaatikal, millele ka Tartu Ülikool kaasaegse asutusena oma loengutes märkimisväärselt tähelepanu pöörab. Ma paneks need paberile kirja ja siis käsitleks neid nii normatiivsest (mida ma peaks ostma? šampoon on otsas.) kui empiirilisest (mida ma tegelikult ostan? mida see krõpsupakk mu kärus teeb?) kui ka funktsionalistlikust vaatenurgast (millist funksionaalset rolli ma ühiskonnas Tutti Frutti ostmisega täidan?). 

Seejärel seoksin need perspektiivid kokku makroökonoomikas (kuidas mõjutab mu Tutti Frutti SKP-d?). Tees lõppeks põhjapaneva, koolkonna alussambaid väristava järeldusega sellest, et üldse võiks tegelikult vähem tarbida ja suht nõme, et igal pool pakendid vedelevad - kuhu jõudis ka nimetatud teadus-akadeemiline loeng.

Nagu öeldud. Lihtne tüdineda, lihtne vihastada. Aga ka vihastamist on funktsionaalsest vaatepunktist millekski vaja. Kasvõi selleks, milleks mõnede arvates huumoritki - muidu ei püsiks kellegi mõistus piisavalt kaua mõnel ideel või probleemil ja neile ei leitakski lahendust.

Ma olen vihastanud ja rahunenud ja leidnud lahenduse selles, et kolin pärast poolt aastat maaülikoolis töötamist uuesti Tallinna ja alustan tööd pr-agentuuris. Ostan maasikaid ja teise ringi riideid ja saavutan sügiseks piisava zeni, et oma lõputööga maha saada. 

Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.
Stretch.

@IlvesToomas versus @PresidentIlves

Mis juhtub siis, kui riigipea läheb sotsiaalvõrgustikku ja ropendab seal maailma suunas? Mind intrigeeris see juhtum eriti rollide ja võimu vaatepunktist.

Ilvesel on mitu rolli. Ta on ühelt poolt USA pool-eliidi hulka mõnes mõttes passiv tegelane, kes võiks idee poolest muretult Twitteris nii oma hommikusöögist rääkida, kui ka teadlasi siunata.

Samal ajal teeb selle võimatuks Ilvese teine roll. Ta võim on vana valitsemisvormi jäänuk, ta on esindusnägu. Kogu tema kontseptsioon, kogu põhjus, miks me Ilvest vajame, seisneb esinduslikkuses - ta justkui annab igapäevasele hektilisele parteiruumide sagimisele mingi sügavama mõtte. Piltlikult öeldes, parteimehed jooksevad ja askeldavad, siis aga muutub taust uduseks ja esiplaanile ilmub Ilvese rahulik nägu ja meile kõigile meenub järsku, miks me poliitikat tolereerime - meenub riik ja rahvas ja kultuur ja püsimine ja see faktoid, et meil tuleb valimisi ja skandaale ja häbi taluda, sest muidu ei saaks üldse kuidagi oldud. Ilvese näol on see võime. Tal pole otsest funktsiooni - tema roll ja tema võim seisnevad tema näos, mistõttu seda ka avalikke asutustesse üles riputatakse.

Mis juhtub, kui seesama mees võtab selle näo ja läheb ja ütleb sellega kellelegi sisuliselt, et ta sinnasamusessegi keriks? Veelgi enam - ta ütleb seda inimesele, kes on lihtsalt väga ühte serva kiskuvasse diskussiooni Eesti majandusmeetmetest visanud sisse vastuargumendi, et osapooled mäletaks, et asjad ei ole sugugi (sini-)must-valged. Läheb ja ütleb seda inimesele, kes on lihtsalt võtnud kogu liberaalse ajakirjanduse alusprintsiibi ja Eesti edulugu tasakaalustanud.
President ajas ilmselgelt oma rollid segamini ja arvas, et tema USA pool-elitaarne pool võib seda teha. Võibki. Kahjuks unustas ta, et omastades uusi rolle, peame ka kõigi nendega arvestama, presidendi oma ei saa lihtsalt unustada. Ja see ei ole lihtne ülesanne, mis on omakorda põhjus, miks üldse riigipeade juurde eraldiseisvate PR nõunike süsteem on tekkinud. See ei ole lihtne ülesanne ja on inimlik rollide eristamisel abi paluda.

Kui nüüd mõelda, mida ta siis nii hullu ütles, siis näeme, et Ilves ropendas (tsenseeritult) ja rääkis peamiselt primitiivse ja osatava sarkasmi vormis, "what do we know? We're just dumb and silly East Europeans", mis mitte ainult ei lõhu normaalset majanduslikku diskussiooni, vaid väljendab tegelikult, et 1) tal pole midagi targemat öelda ja 2) ta vihastas kohutavalt. Kumbki pole selles kontekstis lubatud. Samuti viitab Ilves, et Krugman pole pädev fiskaalasjades kaasa rääkima, sest tema Nobel majanduse eest oli hoopis kaubanduse sektsioonis. See loogika on isegi tavainimesele häbiks, rääkimata riigi esindusisikust.
Aktsepteerimatu on ka see, et ta kasutas argumentide asemel otseseid solvang-sõnasid nagu smug, overbearing, patronizing. See pole koht, kus tänada Ilvest, et ta seisab Eesti eest rahvusvahelises majandusdiskussioonis. See on see koht, kus Ilves tuleks nimetatud diskussioonist üldse välja heita, sest ilmselgelt ei suuda ta emotsioonide tõttu diskuteerida.

IlvesToomas versus PresidentIlves
On aga arusaadav, miks jama tekkis. Nimelt eksisteerib Twitteri konto, kasutajaks Toomas Hendrik Ilves, mille twitterinimi on "PresidentIlves" ja mis tundub olevat ametlikult loodud konto temale kui presidendile. See konto pole ilmselgelt kasutusel, sest vaatamata teda jälgivale 140 inimesele, on ainult üks isik, keda see konto jälgib, ning puuduvad säutsud. On ka teine konto ja just sealt avaldas Ilves oma postitusi - nime "ilvestoomas" alt, mille kasutajaks on ta märgitud nimega "toomas hendrik ilves" (puuduvad suurtähed) ja selle alt postitamist alustas ta 15. mail. Siiani on kolme nädalaga ilmunud 107 postitust ja teda jälgib üle 4800 inimese. Konto pilt on esindusliku maiguga ja isikukirjelduses ütleb ta, et jälgijad vaataks ka ta kodulehte www.president.ee.

See jama ei saanudki seega olemata jääda, sest ilmselgelt on Toomas Hendrik Ilves arvamusel, et kui ta teeb konto, mille nimes puudub sõna "president" ja suurtähed, siis ta lõpetab president olemise ja võib oma isiklikku poliitilist arvamust vabalt jagada. Ja võibki - see on ka presidendi puhul soositud, et president osaleks aktiivselt poliitikas ja julgustaks ka avalikkust seda tegema. Samal ajal on ka aktiivne konto siiski "president Ilvese" oma, sest kui töö funktsiooniks on midagi nii arhailist kui esindamine, siis ei ole see nagu müügitöö, kus sa saad pärast tööpäeva tugitooli istuda  ja terve õhtupooliku mitte müügimees olla. Kardan, et esindamist ei saa isegi vorstileti ääres lõpetada, sest see pole tööülesanne, vaid roll. Ja kuna konto jätkab olemist presidendi oma - ka need 4800 inimest ei jälgi teda seal seetõttu, et on tema isiklikud sõbrad, vaid nad jälgivad presidenti - siis ei ole aktsepteeritav, et sinna jõuab ka tema ebakohane arvamus. Loomulikult võib seda omada, aga mitte avalikkuse ees selle näo alt. Sõna "ebakohanegi" viitab vaid sellele, et koht on vale.

Jääb täiesti arusaamatuks, miks Ilves ei kasuta arvamuse ütlemiseks "presidentIlvese" kontot, vaid tegeleb selle asemel oma presidendirolli eiramisega sotsiaalvõrgustikus. Kui juba midagi ütled, siis ütle julgelt ja võta ka vastutus sellena, kes sa oled - president. See on juba tema PR-de käkk.

...," ütles Eesti.
Mis aga juhtub, kui president on siinkohal sellise faux pas teinud, et see pole enam pas vaid kaugushüpe? Juhtub see, et tegelikult on ta võtnud iga eestlase näo ja nendega sedasama teinud. Ta on võtnud inimeste poolt endale usaldatud võimu ning läinud ja andnud sellega Nobeli-majandusteadlasele paremsirge. Seda tehes on ta vaikivalt öelnud, et armas Krugman, ole kindel, et seda teeks ka iga eestlane - sest tema välissuhtluses tehtud repliikide taha ei saa kunagi panna ", ütles Ilves", vaid sinna käib alati ", ütles Eesti". Tema roll on olla selles kontekstis olla Eesti ja praegusel juhul on Eesti rääkinud sõnu, mis tekitavad mulje, et ta on (arvestades konteksti) hüsteeriline mingi väga sügava alaväärsuskompleksi suhtes. Ja pole suurt kahtlust, et USA majandusringkonnad vangutavad pead samamoodi.

Muidugi, saame korrutada, et ega see nüüd nii valus löök ka polnud, et ta ainult natuke Twitteris porises. Samal ajal ei näe ma absoluutselt mingit vahet selles, kas ta teeb seda kuskil sotsiaalvõrgustikus või hoopis Timesi esilehel, sest kuritegu ei seisne teo mahus, vaid põhimõttelises kuritarvituses.

Ja ärge palun öelge, et aga Krugman on enne ka pahasti öelnud, et noris tüli ja mul viskas üle. Oleme jätkuvalt demokraatlikus sõnavabaduses ja jätkuvalt eksisteerivad meile ebasobivad arvamussüsteemid, ideoloogiad, seisukohad. Kui ma igale ettejuhtuvale vastu vahtimist annaks, istuksin kuskil kinni.
Presidendi puhul on aga sellisel skaalal ja sellises sõnastuses vastamine palju hullem kui minu puhul oleks füüsiline ründamine, sest peale kohutavalt kohatu rünnakuvormi on ta ka tekitanud kahju, mis levib tema isikust palju kaugemale. Nii usaldatud võimu kuritarvitamise kui maine kahjustamise eest võlgneb ta tegelikult kõigile ühe siira vabanduse.