Stretch.

On ehk tõesti maru lihtne väsida, vastu seljatuge nõjatuda, jalad kõhu alla kerida ja silmad kinni panna. Lihtne ja vältimatu. Omanda haridust, aga ka edukat karjääri. Ja ole endaga rahul. Ja näe sedamoodi välja. Ja kõik teised peavad ka sinuga rahul olema.

Don't feel guilty if you don't know what you want to do with your life. The most interesting people I know didn't know at 22 what they wanted to do with their lives. Some of the most interesting 40-year-olds I know still don't.

"Wear sunscreen" kõne, mida Vonnegutiga seostatakse. See on abiks, kui su veebibrauseris on kõrvuti avatud konverentsikogumiku tekstid saabuvaks eksamiks Eesti lähiajaloos, Edinburghi ülikooli politoloogia-magistriprogrammide leht ning Edinburghi ülikooli õppetoetuste leht (mis on III reichi luure tasemel krüptitud, nagu toetuste info alati on). See on abiks, kui sa saad aru, kuivõrd keeruline on teha sammu üle ukseläve. Ja see on abiks ka siis, kui see õppejõud, kes korraldas oma loengus kahetunnise tarbijakultuuri grupitöö sisuga "pane kirja oma järgmise kuu kolm ostu ja siis kirjuta need tahvlile", paneb sulle selle aine eest F-i, sest tegid mingil ajahetkel otsuse end sellest põrguringist säästa ja mitte enam (pühapäeva hommikuti!) kohale ilmuda. Ja see F ei ole for fabulous, see on for fuck's sake, the fuck is this?

Samas. Täna rääkis üks Poola-Rootsi-UK-USA neiu linnatuuril, et USAs ei nõuta tihti doktoriks magistrikraadi ning et doktoriõpe on üldiselt täismahus finantseeritud. Lisan selle oma optsioonide hunnikusse - see oleks kena absurdistan, pigistada oma bakakraad meedias/ajaloos TÜ-st välja (kusjuures ajaloo osa läks nagu ludin ja meedia osa ei läinud) - ja siis otse New Yorgi Ülikooli doktorisse suunduda. 

Ma võiksin oma doktoriteesi kirjutada näiteks viimastel aastatel maailmas (kuri)kuulsust kogunud ja kõigile meedia- ja tarbimisteoreetikutele migreeni ja polaarsushäire andnud "Järgmise kuu kolme ostu" temaatikal, millele ka Tartu Ülikool kaasaegse asutusena oma loengutes märkimisväärselt tähelepanu pöörab. Ma paneks need paberile kirja ja siis käsitleks neid nii normatiivsest (mida ma peaks ostma? šampoon on otsas.) kui empiirilisest (mida ma tegelikult ostan? mida see krõpsupakk mu kärus teeb?) kui ka funktsionalistlikust vaatenurgast (millist funksionaalset rolli ma ühiskonnas Tutti Frutti ostmisega täidan?). 

Seejärel seoksin need perspektiivid kokku makroökonoomikas (kuidas mõjutab mu Tutti Frutti SKP-d?). Tees lõppeks põhjapaneva, koolkonna alussambaid väristava järeldusega sellest, et üldse võiks tegelikult vähem tarbida ja suht nõme, et igal pool pakendid vedelevad - kuhu jõudis ka nimetatud teadus-akadeemiline loeng.

Nagu öeldud. Lihtne tüdineda, lihtne vihastada. Aga ka vihastamist on funktsionaalsest vaatepunktist millekski vaja. Kasvõi selleks, milleks mõnede arvates huumoritki - muidu ei püsiks kellegi mõistus piisavalt kaua mõnel ideel või probleemil ja neile ei leitakski lahendust.

Ma olen vihastanud ja rahunenud ja leidnud lahenduse selles, et kolin pärast poolt aastat maaülikoolis töötamist uuesti Tallinna ja alustan tööd pr-agentuuris. Ostan maasikaid ja teise ringi riideid ja saavutan sügiseks piisava zeni, et oma lõputööga maha saada. 

Keep your old love letters. Throw away your old bank statements.
Stretch.