Kontor

Kontor ei ole lihtsalt füüsiline ruum koriseva kohvimasina, undavate printerite ja inimestega, keda ühendab planeet Maaga krussis telefonijuhe.

Kontor on state of mind.

Hüppasin veidrast suvest Maaülikooli avalike suhete kontorisse. Seal istub peale minu veel kaks inimest, kolm meetrit eemal, üle koridori on puhkeruum/köök/kohv ja kitsad koridorid ühendavad lineaarselt kõik korruse kabinetid. Mille uksed on üldjuhul lahti. Sõbralik, kena kontor.

Kabinettides on inimesed. Inimestel on seljas Montoni kleidid, Bastioni särgid ja nad näevad kõik välja nagu ühe riigi avalik-õigusliku ülikooli särav administratsioon, mida nad ka on. Ja nad räägivad telefonidega ja hüppavad üksteise ruumidesse sisse, et küsida, kas üks või teine asi on korda aetud ja kuigi olen olnud seal kolm nädalat - mul on ikka veel tunne, nagu oleksin päev otsa osa mingist happeningist. Et varsti kõlab pasunahääl, mäng saab otsa, kõik ronivad lavalt maha, istuvad kuhugi ja analüüsivad just toimunud mängu läbi.

Seda aga ei juhtu. Kõik jätkavad oma funktsiooni täitmist, same shit, different day. Suurema osa inimeste puhul tundub funktsiooniks olevat... organiseerimine. Et on 60. juubeli aeg, siis on arusaadav, et organiseerimist on tavalisest palju rohkem, kuid happeningi tunne on ka täiesti ületamatu. Juhtkond korraldab koosoleku, et arutada mitu tundi, missugune peaks olema vaip mingil üritusel ja mis värvi teip peaks seda maa küljes kinni hoidma.

Niisiis, this is it. See olengi mina, viie aasta pärast, helistamas erinevatele vaibapakkujatele ning otsides odavaimat võimalust ning siis lõrisemas üle kontori terve päev otsa, kui ma head pakkumist ei saa.

Samas, beats the hell out of

"Vabandage, ma saan aru, et teil on kiire, haigla ja nii, aga kas teil mingit huvitavat uudist on?"

"-klõps- tuut tuut tuut tuut"

Arvamuslugu: "Aigro: ühiskond, kus meediaga ei suhelda, on autoritaarset värvi"