Ma tegin täna kuus tundi tööd. Pärast seda koristasin köögi, mis hakkas juba üleni mingi tumeda ja kleepuva kihiga kattuma. Tapsin rohelised limased bakter-elukad harjavarrega ära ja muudkui koristasin. Kuulasin Linnar Priimäe Ööülikooli ja muudkui koristasin. Kuulasin, kuidas Priimägi rääkis (Lotmani viidetega siiski) eelmütoloogilisest mõtteviisist, lookustest, kohavaimust ja muudkui koristasin. Seal oma lookuses.
Pärast leidsin, et Priimägi oli samal teemal artikli kirjutanud. Pika ja hea, kümme aasta tagasi. Õhtulehte. Naljakas mees. Lõpuni tark, kirjutab Savisaare n lehekülge pika eluloo valmis, konstrueerib rohelise kohukese, täiendab Õhtulehte semiootiliste artiklitega, lõpuni tark. Ta oli kunagi abielus mu vanatädi tütre Sirjega. Too oli samuti lõpuni tark.
Priimäe "Tähelaev" oli vist huvitavaim "Tähelaev", mida ma näinud olen. See oli mitu aastat tagasi eetris. Ta kirjeldas, miks ta Draamateatri töötajana teatrirahva hulgas paksu pahandust tekitas ja vastik despoot oli. "Kujutage ette, et ma juhin lennukit. Suund on juba ammu paigas ja siis järsku hakkab keegi reisija kokpiti uksele prõmmima, karjudes, et peame suunda muutma ja hoopis mujale minema. See on--- see on---" - Saatejuht Urmas Vaino: "Kaaperdamine!" - "Just! Kaaperdamine!"
Ma lähen Zavoodi. Ma ei lähe sinna õlle pärast, mitte õlle pärast. Ma tunnen, et mitte. See annab happy-go-lucky't tunduvalt juurde, see tunne, et ma ei lähe Zavoodi õlle pärast. Isegi lauajalgpall on atraktiivsem, rääkimata nendest, keda ma seal kohata plaanin. See on hea tunne, mul on hea tunne.
Ja ma ei tea, miks ma räägin nagu "Grey anatoomia", emotsiooni kasvatavalt, tunnetest pungil kõnes, mis kordab lauseosasid ja kannab samas mitte midagi. Samas see on lahe kõne. Raamistab ja kordab, müüb raamatuid. Odav populaarsus.
Mul on hea olla.
Nice, nice, very nice.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar