3. märts 2011

It ain't no myst'ry if it's politics or hist'ry...


...the thing you gotta know is ev'rything is show biz'...


Jei, geiuuring sai valmis!

Ja jei, tänane töötundide arv tipnes kümnega. Hommikul kella kuuest seminari jaoks küsimusi vastates kuni neljani, mil lõppes Euroopa poliitilised režiimid.

(Tahaksin edasi anda omapäraselt hea nägemuse, millest herr Mertelsmann loengus rääkis (viitega kellelegi, kes on ununenud): kuidas sünnib riik. On rändrahvad-nomaadid. Nad kütivad ja passivad mõne aja ühes kohas, lähevad edasi ja ktsivad sealgi. Lõpuks jääb nomaadikamp paikseks, harib üles põllu ja külvab. Osad aga vaatavad, et põllumehe ametist on palju atraktiivsem lihtsalt röövel olla. Pole rasket rügamist ega midagi, pappi saab ikka. Bandiidikambad hakkavad massiliselt mööda külasid ringi röövima. Siis aga - bandiitpealik pole enam noor mees ja tahab kuidagi ära kindlustada oma tuleviku. Mida teha? Piirkondlik vägivallamonopol, that's what! See piirkond on ainult meie kambale vägivallatsemiseks, tapmiseks ja vägistamiseks. See piirkond kindlustab sissetuleku - veelgi enam! Röövimise asemel võiks lihtsalt hakata terrori abil maksu nõudma. Näiteks 10% on hea. Kindel ja mugav. Külal on samuti enam-vähem - vähemalt ei tule teised bandiidid siia ja kuidagi stabiilsem on ka, pole enam sellist hirmu, et keegi sajab sisse ja siis on jälle veresaun. Ja bandiitpealik on ju ka huvitatud sellest, et külal majanduslikult hästi läheks, annab juba omalaadset reeglistikku elamiseks välja ja käitub omamoodi kohtuna külaelanike tülides...

Mingil hetkel hakatakse põliseid kohalikke pealikbandiite paruniteks ja kuningateks kutsuma. Ja juba elabki bandiitpealik mõisas. Ja ta parim sõber on kirik. Ja juba ta räägibki umbes taolist juttu, et jumal on teda saatnud - ja nad usuvad! Heil bandiitpealik! Maksu röövib ta edasi - lihtsalt nüüd pole ta nimi bandiitpealik vaid kirikuisa või hertsog või misiganes).

Mulle meeldib herr Mertelsmann. Tugeva saksa aktsendiga ütleb ta vahel "soovitan" asemel "soovin" ja teeb muid sama atraktiivseid vigu.


Nägin Bhutani (kas eesti keeles ei peaks see olema butaan? butaan on muuhulgas C4H10, segadus) kohta dokki ajalookanalilt. 90ndate lõpus hakkas absoluutse monarhiaga riik muutuma - hull kuningas Wangchuck hakkas mingit lollakat demokraatiat tutvustama! Kutsus kokku mingid rahvasaadikud ja ministrid ja... rahvas vaatas oma armastatud kuningat kui lollakat. Miks ta peab? Kõik oli nii ilus ja järsku on vaja mingit põhiseadust! Garh! Tugeva PR-ga sai kuningas rahva enam-vähem nõusse sellega, et ta polegi enam ainuvalitseja. Rahvas aga ei lase uuel rumalal süsteemil oma vana armastust lämmatada - õndsusega hoiavad tänavatel suuri billboard'e Wangchucki pildi ja sõnadega "ME ARMASTAME OMA KUNINGAT". He can't take t h a t away from us!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar