Mulle meenus täna õhtul kõige kurjem arvustus, mida ma ühegi filmi kohta kunagi lugenud olen - see oli vist Ekspressis ja käis "Seks ja linn 2" kohta. Pikaajalise armastuse tõttu konkreetse seriaali vastu otsustasin "Doctor Who" esimese hooaja asemel hoopis viimane seksi ja linna üllitis ära vaadata.
Kui arvustus oli vihane filmi pealiskaudsuse ning tarbimishulluse tõttu, siis mõtlesin seda lugedes, et leidis ka koha, kus seda sarjata. Mõni asi ongi lihtsalt omas mahlas õige - "Seks ja linn" ei püüdlegi mingi meeletu sügavuse poole. Samas see film - see oli kohe nii halb - et ma ei saanud ka kuidagi muudmoodi olla, kui mitte kirjutada teist halba arvustust. Now that's something.
"Seks ja linn" ise on hea. Seal juhtub asju. Seal julgetakse välja öelda asju. Pealekauba on inimestel ilusad riided seljas. Esimene film oli ka okei. Justkui üks väga pikk episood seriaalist. Teine film - tundub, et kogu eelarve läks lihtsalt traagiliselt sädelevate asjade ostmiseks ja ei jätkunud raha palgata muuhulgas stsenaristi (või kes see tegelane on, kes otsustab, mis täpselt filmis juhtub?).
Mitte midagi ei juhtu. Poolteist tundi - kõik naeratavad ja ahhetavad uue linna (antud juhul Abu Dhabi) võlude üle. Kõik lihtsalt on. Ma pidin pingest peaaegu krambid saama, sest kuna olen harjunud Hollywoodi puhul, et kui asjad on kõige Gucci-Diorimad, lajatab järsku miski kõik tükkideks. Seda miskit aga ei tulnud pooleteise. effing. tunni. jooksul. Tõsiselt. Charlotte polnud neurootiline nagu tavaliselt, vaid lihtsalt veider, Samantha hakkas lähenema mingile disorder'ile, Miranda ütles oma arvamuse filmis välja vist kolmel korral ja Carrie - well, horrific bird on hea väljend.*
Ja lõpuks - kui see "miski" juhtub - see põhjus, miks filmi üldse vändata - Carrie suudleb vana poiss-sõpra Aidanit (keda ta, jah, kohtab Abu Dhabi turul, mis on lihtsalt loogiliseim asi maailmas), siis abikaasa Big kingib talle edaspidiseks eluks selle eest briljantsõrmuse, mida Carriel on elu lõpuni kohustus kanda ning mis peaks meelde tuletama talle, et ta on abielus ja ei tohi kedagi suudelda.
Muu aeg pühendati araabia naiste päästmisele suunatud propagandale, mis ajas mind enim närvi. Ma ei teagi, kumb koht väärib halvima stseeni aukohta maailma ajaloos: kas see, kus neli newyorklast laulsid klubis karaoket stiilis "I'm a women, i'm invincible" ja araablastest naised laulsid eufooriliselt kaasa, või see koht, kus käputäis suvalisi burkades naisi päästsid neli newyorklast vihaste meeste käest (süüdistus: litsakus), ning kinnises ruumis näitasid neile, et burkade all kandsid nad tegelikult Louis Vuittoni kevadkollektsiooni. Et näe, Ameerika, naistel seal õigused puuduvad ja värki, aga juba kannavad Vuittoni, juba läänestuvad, ärge muretsege. Maailmas on küll palju halba, aga juba muutub heaks. Asi ei ole selles, et me oleme nii idioodid, et ei saa aru hea ja halva subjektiivsusest - vaid et mis teisiti, see uuesti.
Olgu muu, kuidas on - stsenaariumi 5-aastase käekiri, mitte-eksisteeriv süžee, jne, aga See propaganda oli juba poliitiliselt nii loll ja ebakorrektne, lausa pahatahtlik - sest nii palju rumalust promoda ei saa olla muud, kui pahatahtlik - et ma ei saanud ilma kirjutamata.
*Leidsin mingilt saidilt pärast Oscareid artikli kategooriatest, mis peaks olema Academy Awards'idel esindatud. Seal oli "The incredible transformation into a horrific bird - nominees are: Natalie Portman from The Black Swan and Carrie Bradshaw from The Sex and The City 2."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar