Kuigi peab mainima, et kui keegi veel perekondlikul istumisel minult arusaamatult küsib, et miks ma ajaloo kõrvalerialaks üldse võtsin, kui ma ajalooõpetajaks saada ei taha - mida muud sellega ikka elus peale on hakata - siis purtsatab mu pea lihtsalt tükkideks. Inimesed. Ei. Saa. Tänapäeval. Ülikoolist. Kutset. Vaid. Hariduse.
Samas Enksi oli tore näha. Ja ema lillkapsagratääni ja muid maailma toidu top kümnesse kuuluvaid üllitisi näost sisse suruda.
Täna veetsin isaga päris palju tunde tema Suburbia kodus. Ta õpetas mind kana maitsestama. Koos irvitasime naabrimehe üle, kes on maja peaukse treppi juba juulist saati ehitanud. Isa oleks selle kahe päevaga valmis valanud. Jõle kunst küll, natuke vineeri ja hunnik betooni.
Teine naaber - sellele määrisid lapsed kaela nii suure koera, et kui too aia najal püsti seisab ja haugub, siis ulatab aed talle nabani. Ta võiks lihtsalt tagajala üle aia tõsta ja välja astuda.
Ükskord panigi koer läbi värava plehku. Naabrimees läks teda tänava lõpust tagasi tooma. Sidus nööri kaela, kuid koer istus lukustunult tee peal ja vanamees ainult kaapis kohapeal. See koletis ei lähe autosse ka. Teda tuleb mitmekesi sinna peale tõsta nagu lehma.
Isegi tavalisel õhtusöögil tavalist riisi taldrikule tõstes vorbib isa sellest justkui liivavormi abil pisikesed ümarad tornid, mille peale kastet tilgutab. "See on küll väike asi, aga elu koosnebki ainult väikestest asjadest."
Pluss isa tundub olevat ainus, kes on mu tuka kohta enam-vähem positiivse kommentaari teinud (kuigi see oli rohkem nagu õnnelik "Oi, uus imidž! Mis järgmiseks - sinine hari roosa tätoveeringuga küljel?")
Mu vend vaatas lihtsalt mu juukseid sellise näoga, nagu tõuseks tal hommikusöök mööda söögitoru ülespoole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar