Austerlane helistab nüüd umbes iga 3-4 kuu tagant keset ööd, et küsida, kuidas läheb ja rääkida oma kurblikust elust. Saatsin talle muuhulgas kunagi sünnipäevaks "Meeletu" DVD ja ta viunub tavaliselt, et ta ei saa seda kilestki lahti teha, sest pean talle millalgi külla minema ja alles siis saab seda vaadata.
Nüüd, kui ta täna öösel helistas, siis ootasin samasugust mambo-džambot, õigemini ootasin mida iganes peale selle, mis sealt torust tuli.
"Vaata, ma rääkisin siin oma kihlatule sinust ja-"
"Mida? Miks? Miks rääkisid? Mis kihlatu? Mida? Miks?"
"-ja me mõlemad tahame sulle öelda, et oled meile külla oodatud. (tagaplaanil räägib vaikselt mingi naine). Pulmad on kuskil järgmisel suvel või nii, sinna oled ka oodatud."
Ma ootasin, et miski, mida ma oma järgnevas elus teen, ei ületa absurdsuselt seda, et sõitsin kutse peale nädalavahetuseks külla 33-aastasele tüübile, kes a) elab Linzis ja b) on iiri lord ja c) olin eelnevalt veetnud temaga 3 tundi reaalelus rääkides ja d) skippisin keskkoolist nädalavahetuse ja esmaspäeva, et seda teha.
Tundub, et varsti miski ületabki selle absurdsuselt. Lähen külla, mitte et olla põhjatult armunud post-teismeline, vaid et kohtuda ta kihlatuga ja kõigi muude yuppie'dest ja valgekraedest sõpradega. Kui väga omapärane. Samas why the hell not?
M.I.D.A?
VastaKustutaSa kaaludki sinna minemist? Selle tõpra pulma?
Kuigi oleks vahva teada, kas naine on Salma Hayek või mitte.
Siiski. Oleks tõenäoliselt tore pulm. Aga no milleks minna, tutvuste nimel?
Jah, oota see suvi ka ära, vaata kas kutse tuleb ja kas sinna on tindi, vere või pisaratega kirjutatud. Või kokaiiniga.