Maailm on mu auster.

Minu ja mu probleemide vahel pole muud, kui mina ise.

Ainus konstant kõigis mu jamades on mina.

Maailm on mu auster.

Probleem on ainult tobe sünonüüm väljakutsele. Fishism.

Inimesed ütlevad, et nad on stressis. Ma küll aru ei saa. Päism.

Kui sa'i taha elada, hakka juba surema. Kui sa'i taha surra, miks sa siis ei hakka elama? JMKEism.

Raha pole, tööd pole, karjäär ei arene, nõude hunnik kraanikausis see-eest areneb (koos kodutööde omaga ), mehi pole, leave me alone, I'm a twentisomething, whine whine whine - aga

maailm on mu auster.

See juhtub vist esmakordselt, kui mul nii kaua aega projekt puudub. Teate küll - mingi suurem, omaalgatusliku osalemise või juhtimisega projekt, mille pärast kõigil vabadel tundidel pead vaevata. Mul pole seda. See on mul alati olnud ja nüüd ei ole. Mulle meenub Kristiina Ojuland, kes ütles mingis intervjuus, et ta tunneb end hästi, kui ringi tõmbleb. Ma tunnen end kohutavalt, kui ringi tõmblen. Samas on selles kohutavuses midagi nii joovastavat, et ilma ka ei saa.

Mulle tuletati üleeile meelde, kuidas ma olin see äksis tudeng, olles ülikoolis olnud tervelt kolm nädalat, kes seletas, et tuleb korraldada suur laat otse keset raekoja platsi, kus oleks mustkunstnikud ja ennustajad ja loterii ja suhkruvatt ja kõik võiks müüa, mida iganes nad soovivad, ja nii edasi. Kuidas ma olin see, kellele kui tutvustada ajuvaba ideed, vastab: teeme suuremalt.

See haiglane korraldamistung meenus nii sädelevalt järsku. Ma igatsen projekti. Ja minu järgmise mõne aja eesmärk on leiutada välja a) objekt, mis mu projektiks saab või b) meetod, kuidas leiutada välja objekt, mis mu projektiks saab.

Läbi kaalutud võimalused siiani on

1) käivitada Tartus kunagi Tallinnas välja surnud Vägivallata Nooruse festival koolinoortele

2) käivitada oma isiklik ajaleht

3) käivitada isiklik ajakiri

Ajakiri on loogilisem, sest ajaleht peaks idee poolest olema päevakajaline (rohkem kui kord kuus) ja kes kurat jaksab õppimise kõrvalt rohkem kui kord kuus ajalehte välja anda?

Mäletan, kui oma (omavanuste) tädi- ja onutütrega kunagi ammu (12-aastaselt?) vanaema juures tilkusime, otsustasime võtta paberi, käärid, liimi ja muu kraami ning teha igaüks oma ajaleht. Minu oma oli ajaleht kodututele (temaatilise käsitluse poolest), millega kaasnes standard, et paber pidi olema võimalikult paks, et vajadusel saaks selle peal istuda/magada. Peaaegu lamineeritud.

Ainus, mida sisuosast mäletan, on kinnisvaramüügi kuulutused viimasel leheküljel.

Böhöh. Tunnen end juba peaaegu suurepäraselt. Neljapäeval lähen piilun, mida Tartu väitlusklubi teeb ja kuidas sinna külge end pookida. Pärast eelmist neljapäeva, mis möödus pooles mahus mingil teemal väideldes (seminaris siseveebi kasutamine, mis oli igav, ja FB-s Postimehe allakäik, mis oli huvitav), tundsin puhast kirge. Ainus, mis on rahuldustpakkuvam kui vaidlemine, on vaidluse võitmine. Jah, monsieur Carnegie, vaidlusel on võitja ja kaotaja, hea tava tõttu ei ole seda viisakas lihtsalt väga avalikult presenteerida, vaid jätta formaalselt mulje, et sõprus võitis ja kõik jäi viiki. I don't mind, kuid tean alati tõde.

Also, see on hea ajatäide, võttes arvesse fakti, et mul on kohutavalt ajatäidet vaja ja projekti pole ma veel välja selgitanud. Kuni ma veel probleemidele lahendusi leidnud pole ja kuni ma päris neid elimineerida ka ei oska, siis on hea vaheldus lihtsalt jalga lasta. Distractions. Ja ma ei mõtle kalbe pilguga mööda lollaka Emajõe kallast jalutamist. Mõtlen aktiivverbi koos täiendiga "tee midagi". Näiteks täna kell 16.15 on Domus Dorpatensises paljutõotav Nigel Doweri loeng "The political consequences of cosmopolitanism".

-------------------------------------------

Jah, võib-olla ei saa mulle öelda "ära nukrutse, ole rõõmus" ilma, et mu pea mustaks sarviliseks lohepeaks moonduks ja kommenteerijale põlevat väävlit näkku purskaks. Ma ei kannata viiteid, justkui ma ei tohiks olla kurblik, vaid peaks alalõpmata naerulsui ringi kõndima, nagu mul oleks mingi raskem arengupeetus. Mind ei ole vaja cheer'ida, kuigi hindan teie pingutusi. Ma olengi vahel nukker ja tõsine. Siis ma lihtsalt mõtlen pisut elu üle järele ja otsustan midagi. Nagu praegu. Ma otsustan midagi teha.

Hosanna.