Ma olen alati tahtnud ajakirjanikuks saada. Umbes sellest ajast, kui mõistuslik osa mu kehasse sündis, s.o 8. klass. Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei läinud TÜ-sse meediat õppima sellepärast, et sel alal võib teenida (pealegi ilmes hiljem, et ei või) või saada töökohale, mis on sort of kontoritöö ja huvitava elu kompromiss. Ma läksin, sest meedia - it's my baby.
Aga see kompromissi osa oli otseloomulikult mu unistuse üks osa - käin ja kohtun inimestega, osalen erinevatel üritustel, intervjueerin Muammar Gaddafit ja külitan kuskil sõjaväljal, ning kui vastaste püssimees mind raagus põõsa tagant leiab ja nagu vesternis (ainult silmad on kaadris) hammaste vahelt sisistab: "Pane märkmik maha," siis mina karjatan vaid "Ei, ma esindan vaba meediat!" ja pihustan pipragaasi, mispeale vastane relva pillab, mispeale mina haaran ta taskust salajased paberid, mis näitavad, et Obama on Vladimir Putini homost elupartner ja rahastab Vene armeed, mispeale saan avaldatud sõjaloo eest Pulitzeri. Muidugi on see mu unistus.
Aga see ei tule just eriti nii reaalsuses välja, eks.
Ma saan aru, et asjad erinevad teoorias ja reaalsuses. Keskmaailmavaatega riigiteadlane õpib viis aastat ülikoolis ja lõpuks, parteis ja ministeeriumis tööl, soovides Just hakata tõeliselt asju riigis paremaks muutma, sest lõpuks ometi on tal selleks vahendid - saab teada, et ta otsene ülemus viskab iga kuu mõni tuhat raha kõrvale.
Ajakirjanik - õpib viis aastat ülikoolis meediat, lihtsalt et näha, et Ajakirjanik polegi mingi vahekanal võimumeeste ja rahva vahel, vaid võimumehi peab Ajakirjanik lausa pika orgiga torkima, et neilt üldse mõni infokild kätte saada, seegi populistlik juralause. Rahvaga, kes ideaalis oleks janus kõige järele, mida Ajakirjanik vähegi kirjutada jaksab, ei ole võimalik üldse kontakti leida, kui just ei jälgi, et pealkirjades ei oleks sõnu "infrastruktuur" vms, sest see on waaaaay intelligentne sõna, või kui ei üldista kõike valetamiseni välja ("Venelased ostavad Soome kartulitest tühjaks" PM), sest kui püüda täpne olla, siis on pealkiri fundamentaalselt igav ja mittetraagiline, või kui ei vürtsita oma sisuliselt tõsist lugu üle mingite popkultuuriliste näidetega ("Psühhiaatrid: terroriakti korraldaja sarnaneb Hannibal Lecteriga"). Lugu räägib Minski metroo plahvatusest ja ilmselgelt - kedagi ei huvitaks muidu. Lecter on sotsiopaat. Lecter huvitab. Ta kõditab närve. "Hei, Tiit, kas sa lugesid Postimehest, et see oli mingi Hannibal Lecter, kes selle metroo seal kuskil plahvatama pani?! Mis kesse - see hull selles filmis, kes karja inimesi maha lõi ja... täiega haige!!11 Hullult hea film, vaatame uuesti!"
Sama sündmus kajastus The Guardianis pealkirjaga: "Belarus police arrest two people after Minsk metro blast". Kui IGAV. Sattusin kliinilisse ajusurma paljalt pealkirja siia ümber kirjutades. Kus on ilutulestik, vaimukus, surnuks piinamine ja seks?
Well up yours, Postimees.
Me olime pool aastat meediat õppinud, kui Pullerits meile "Uudise sotsioloogiat" andma hakkas. Meile oli varem räägitud õpetussõnu, stiilis "lugude pealkirjades ei tohi liialdada, lihtsustada, naljatada (kui lugu on tõsine) - ei tohi öelda "hiiglaslik" ega "pirakas", vaid tuleb öelda "x-ga võrreldes suurem". Ei tohi öelda "Ansip lõi Savisaarele värava" sest see kujutab kogu poliitikat spordina, misjärel lugeja hakkab poliitikale ka teisi spordi omadusi külge haakima ja nii kujuneb ta mõttemaailm ja arusaam, ilma et ta ise arugi saaks. Leht on meile kätte antud, ainult et temaga ülidelikaatselt ja reeglite järgi ümber käia, sest see võim on liiga suur mingiks omategevuseks. Umbes nagu Põhiseadus, mida naljalt parasjagu pukis istuv idioot muuta ei saa.
Ja siis ilmus Pullerits oma uudise kirjutamisõpetusega. Ta tantsis, kargas, naeris ja hüpitas auditooriumi ees piltlikult öeldes lõvisid läbi põlevate rõngaste, ise samal ajal üherattalisega sõites ja varrukast tulpe välja tõmmates. Järsku saime teada, et meie idioodid olime siin enne üritanud kõike täpselt ja igavalt ajada - parem olla lõbus ja huvitav! Meedia on fun! Lugeja tahab fun'i. Ta ei taha mingeid infrastruktuure ja seda, et asju öeldaksegi täpselt selles igavuses, nagu nad sünnivad. Meie ülesanne - kes me oleme rahva teenrid - on seda lugejale anda! And I quote: "Mis on meedias oluliseim?" küsib Pullerits (mõtlesin siinkohal pingsalt kogu demokraatliku meedia kontseptsiooni peas lahti). "Raha! Ilma rahata meediat ei tee!" vastab ta iseendale.
Ja kui lugejal on poliitikast kopp ees, nagu ka keskkonnast ja sotsiaalsfäärist ja üldse kõigest "igavast", siis tuleb avada uus rubriik, mis räägib seksist ja pattulangemisest ja rõvedustest.
Mina, lollakas, olin varem arvanud, et lehel on ideoloogia, umbes nagu parteil, ja ta ei mängi kahe võistkonna heaks. Kui ta on tõsine - siis ta räägib asjadest, nagu need on. Ja kui ta on mittetõsine - siis ta räägib mittetõsistest asjadest. Ühikarottidest ja peenistest ja mingitest täispuhutud mull-persoonidest, kelle puhul on uudisväärtuslik paljalt see, et nad reisivad või on haiged.
Arvasin, et leht on nagu ta on - ja ta ei ava uusi rubriike stiilis naine.postimees.ee, et klikkide koguarvu suurendada. (Vaatasin "integrity" eestikeelset vastet) - eeldasin mingit rikkumatust, ausust ja sündsustunnet. Missioonitunnet aga eelkõige.
Ma lepin asjaoluga, et need tõsieluseriaalidest rööviku kombel liblikaks koorunud persoonid meedias eksisteerivad - aga mitte valges meedias. Ma lepin, et kasutatakse mingeid subjektiivseid sõnu "hirmsuur" või "kohutav", aga mitte valges meedias. Mitte selles meedias, mis kannab funktsioone harida ja edendada ja alal hoida. Inimesi viieaastase mentaalsete võimetega olenditeks pidades ja vastavalt ka oma artikleid sõnastades ei jõuagi me kuhugi mujale, kui mingisse idiokraatiasse, kus meedia on erasektoris kasumit teeniv organisatsioon.
Ja siin kerkib esile teine probleem, mis selle põhjaliku kolletumise kõrval mulle meelehärmi valmistab.
Lihtsalt polegi uudisväärtuslikke juhtumeid. Riik on tilluke, uudiseid on vähe, inimesed tunnevad üksteist. Uudised ei saabu. Neid tuleb tikutulega taga ajada. Ja see, mis leiad, ei ole uudis. Uudis on miski, mille keegi Ajakirjanikule sosistab, mispeale viimane ahhetab ja selle kiiresti endale usaldatud privileegi - ajalehte - kirja paneb.
Praegu istub aga tülpinud Ajakirjanik tartu.ee rubriigis "Ametnik vastab" ja kaevab mingites kaebustes stiilis "koerad käivad öösiti mu aias kusel" ja siis see Ajakirjanik küsib mõnelt tuttavalt, kas neil ka säärane mure on, ja kui ta juba mitmelt inimeselt kuuleb, et nende lillede peale käib ka keegi öösel pissimas, siis räägib ta sellest katastroofist linnavalitsusega, kust saab kommentaari, et see probleem ei puuduta neid. Ja lõpuks vorbib Ajakirjanik valmis loo (sest kell on juba 3 ja tähtaeg kukub kell 5), mille pealkiri on "Happeterroristid linnaisasid ei huvita".
See ei ole uudis.
Või siis juhtub hullem variant ja keegi tuttav helistab Ajakirjanikule ja küsib, kas viimane lugu ei taha. Muidugi tahab Ajakirjanik lugu. Teate ka, kui haruldased lood on? Neid tuleb taga ajada nagu nõela heinakuhjast, kes see ikka pidevalt jaksab. Kas see aga ikkagi päris lugu on, või on see siiski kellegi arvamus, kes ei suutnud veenda teist päevalehte endale arvamusartikli jaoks ruumi andma - kes teab. Ajakirjanik peab olema vaimuhiiglane, et alati ja igas olukorras seda eristada.
----------------------------------------------------
Ma saan aru, minagi vihkan vingumist ilma lahenduse pakkumiseta. Siinkohal lähtun aga tõdemusest, et enne on vaja asjad valmis vinguda, et teada täpselt, millised piirkonnad on paistes, et nendega siis tööd teha.
Lisaks mõlguvad mul mõttes mõned tingimused, millel oleks kogu ajakirjanduse institutsioon võrdlemisi usutavam ja keerulisem. Samas, asjad ongi oma olemuselt tavaliselt keerulised.
Ja ma annan endale ka mõista, kui ideoloogilised ja reaalsusesse vähe sobivad need lahendused on, samuti Eestikesksed, sest mõne muu riigi meediasüsteemi ma nii täpselt ei näe.
- Esiteks - see, et meediaorganisatsioon kasumit teenib, on umbes sama loogiline, kui et valitsus kasumit teenib. Siinjuures peaks loomulikult eksisteerima eristus kollase kirjutise ja meedia vahel, kusjuures üht teisest kõrgemaks tõsta ei tohi. Lihtsalt - kuna funktsioon on erinev, siis on kogu kontseptsioon samuti. Ühe funktsioon - meelt lahutada - pole vähem tähtis, kui teise oma - informeerida, eluks vajalikud on mõlemad. Neid ühendab tegelikult vaid üks juhuslik aspekt - nad lihtsalt toodavad oma sisu sarnaste meetoditega, s.o inimestega rääkides. See mittekollane institutsioon, nimetagem teda terminiga ajakirjandus, oleks praktiliselt nagu ERR praegu või vähemalt üritaks teda imiteerida. Talle kehtiks samuti nõuded (nagu ringhäälingu seadus piirab meelelahutusliku sisu osakaalu jne) ja ta oleks sisuliselt, või miks mitte ametlikult, MTÜ (mitte riigile kuuluv, loomulikult). Tal oleks kindel eelarve ja selle raames tuleksid nad iga aasta tasa, mitte see poleks mingi kasvulava kellelegi multimiljardäriks saamisel. Ärge tulge ütlema, et kui kasumit ei ole, siis pole ka võimalust eksisteerida, et ERR-i eelis on see, et nad riigilt raha saavad. Linnaleht elab üldse Ainult reklaamirahadest, ajaleht ise on ju tasuta. Mendicament-newspapers ehk mida mungalikum, seda püham.
- Ajakirjaniku töö on nii kõrgete intellektuaalsete nõudmistega, et sellele peaks kehtima mitteametlik miinimumvanus 45 aastat, kõrgem kui presidendil igatahes. Viimasel puudub pea igasugune praktiline võim. Ajakirjanikul on aga ministriga sarnane võim, kuigi mitte otsene vaid kaudne. Inimeste meelsus, arusaam, vaatenurk, arvamused - kõik kujunevad kaudselt. Me elame riigis, kus parim ajakirjanik on Tuuli Koch - pole ime, et me kõik Keskerakonda mingi kurjuse impeeriumina näeme, tihti mitte osates ise põhjendada, mispärast. See on ka peamine põhjus, miks ma teen "mnjeehmnjeeh" kui keegi küsib, kas soovin ikka veel ajakirjanikuks saada. Ma lihtsalt ei ole veel piisavalt arenenud selleks. Need kolm-neli reportaaži Linnalehes ei lähe mingi tõsiseltvõetava ajakirjaniku töö alla.
- Kolmandaks - poliitiku meediaga mittesuhtlemine on kuriteona võrreldav altkäemaksu võtmisega või mingil muul moel endale usaldatud ameti kuritarvitamisega. Ja samaväärselt karistatav.
- "Infrastruktuur", "menetlus" või "finantsiline stabiilsus" pealkirjades kasutamine on lubatud ja soovitatav. Need on tegelikult sõnad, kas tead, Postimees, ma mõistan, et itsi-bitsy rasked, aga küll me keelevara.ee abiga need lõpuks enesele selgeks saame. Lõppude lõpuks, täiskasvanud inimeselt oodataksegi laiemat sõnavara, kui 6. klassi õpilaselt. Alguses võib lisada juurde kerge seletuse, mida täpselt mõeldakse infrastruktuuri all antud kontekstis. Ma saan aru, et tavalugejalt ei saa oodata energiat, lugeda süvapoliitiliste tekstide kaupa termineid, mille tähendust ta peab kuskilt otsima. Samas ei ole normaalne artikkel päris lapsekeelde kirjutada. Järgmine hetk on see, et kõik vähegi mõtlevad lugejad lähevad teise lehe juurde ja jääb vaid kontingent, kes on sügavalt lapsestunud ja hakkab varsti nõudma mingeid rubriike seksist ja millest iganes veel (PM) ------------ Normaalse keelekasutusega jõuame meiegi siin perifeerias kunagi nii kaugele, et online'i esiküljel võib olla uudis "Euroopa võlg "riskib finantsilise stabiilsusega"" (Guardian), kusjuures panete tähele, et see osa, mis on ebaobjektiivne, see mitte-fakt - see kellegi arvamus - see on jutumärkides? Samuti soovitatav nähtus, mille võiks meie lehtedesse ära integreerida
See idealism võib praktikas vähe kasutust leida, osalt ehk sellepärast, et kui on valida munkliku ja kasumit tootva lehe vahel, siis inimloomus valib viimase, võib-olla aga hoopis seetõttu, et need punktid lihtsalt ei rakendu. Pole parata. Üks on aga kindel.
Ideaali ei tohi päris silmist ka lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar