Finally.

Lõpuks hakkavad asjad tasapisi laabuma. Lõpuks ometi (oma korterikaaslase väga arukal nõul, kirjutada kõigest talle käsitsi kiri, täpselt nagu vanasti) hakkan ma aimama, mis toimub. Kirjutamine, tänuväärselt, on piisavalt aeglane tegevus, et mõte jõuab selle jooksul väga palju areneda - käsitsi kirjutades võib suurimaid müsteeriume lahendada.
Ja ma lahendasin. Vähemalt ei ründa mind enam mingi ebamäärane must gaasipilv, mis lõugab ja märatseb, ja mul ei jää üle muud, kui istuda, erinevaid seriaale vahtida ja üle saada. Lõpuks on mul aimu. See on parim tunne maailmas.

Ja tänu sellele on mulle ka ravimeetod selge. Lihtsalt - vaja on sõpru, veine ja laulu. Ma leinan alati lauluga, tavaliselt mõni Dagö oma (kuid ei pea) - kinnitan selle olukorra külge ning igavesest ajast igavesti jääb see laul minu jaoks kindlat olukorda sümboliseerima.

Hingake rahulikult. See bloog muutub järk-järgult emovabamaks.

-----------------------------------------------------------------
Also - Merkaga Pirol istudes ilmnes huvitav tõsiasi. Ma nimelt ei ole seda iial imelikuks pidanud - ausaltöeldes olen päris ära harjunud - et me mõlemad veedame oma elu pidevates paranoiades. "Normaalne inimene läheb duši alla ning ta kõige suurem hirm on see, et šampoon läheb silma. Mina lähen duši alla ja mu suurim hirm on see, et Bloody Mary tuleb vaikelt peegli seest välja ja lõikab mu seibideks."

Alles siis hakkasin mõtlema, et ma olen eluaeg kartnud paaniliselt pimedust, tumedaid ukseavasid (uks on lahti, tuba pime), olukorda, kus kardinate vahel on pilu, ning vähemalt 10 aastat pole ma julgenud mõni jäse pisutki üle voodiääre magada, sest (see pole enam hirm, vaid teadmine) keegi haarab sellest kinni. Kuigi viimase paari aasta arengu tulemusel julgen nüüd jäsemeid teki alt väljas hoida vahel. Ja õhtul üksi kodus olles (kus on pimedad ukseavad ja kardinatepilud) ei julge ma enne vetsu minna, kui tõesti enam muud üle ei jää, kui oma valgustatud toast lahkuda. "Kurat võtaks, ma saan sellega hakkama küll." See vist tõesti ei ole normaalne, kuigi ma pole iial varem mõelnud, et see pole.

Väiksena, kui ma ei elanud mitte kahetoalises korteris vaid seitsmetoalises majas, siis oli paanika mõnevõrra hullem - mõtlesin endale välja mantraid, kui oli vaja üksi keldrisse minna või mööda pimedat koridori kõndida. "Kui ma käsi rusikas hoian, ei saa midagi juhtuda."

Ma ei karda Bloody Marysid - minu puhul on need tavaliselt lihtsalt tumedad kogud. Samuti on see peamine põhjus, miks ma pole viie aasta jooksul nõustunud ühtki õudusfilmi vaatama. All hell breaks loose.
Pagan võtaks.