Viis minutit on veel aega, et leida üles toosama müstiline karvutu, kuue jalaga olevus, mida põhjamaalaste mütoloogias on aastasadu nimetatud motivatsiooniks. Ma tean küll, et ta on siin kuskil. Balls, kas sa ei võiks lihtsalt end ilmutada?
Esimene märk, et inimene peaks olema alarmeeritud lähenevast sessist, on see, kui ta läheb rahulikult aprilli keskel raamatukokku, et paar tundi surnuks lüüa ja midagi lugeda, ning ta ei leia kohta. See kurjakuulutav fakt ei ole aga veel päris piisav, ei too veel sessi päris kohale.
Tõeline sõjasarve hääl on see, kui facebook'i ilmub sündmus nimega "ööraamatukogu". Kui juba raamatukogu töötajad ütlevad, et nüüd me võime keskööni ka kohal olla, peaasi et teil, lapsed, hea on, siis on midagi juba tõsiselt viltu. Tasub välja kaevata märkmik ning lapata ÕIS-i - kas pole mitte järgmine lõputöö/eksami/vms gigantse ülesande tähtaeg juba homme? TÄNA?
Kui esimene faas - eitamine ("Aega on, lähme välja?") - on üle elatud, ning teine ehk süüdistamine/viha ("Kõrgharidussüsteem on nii vale struktuuriga") samuti, siis on lootust, et peagi jõuab kohale depressioon ("Jätan ülikooli pooleli ja hakkan kassapidajaks"), misjärel saabub leppimine. Samas, ma ei jääks lootma.
Tagasi raamatukokku nüüd, laddies, tagasi natsi-saksamaa ja muude olevuste juurde. Kell saab kohe ükspuha. RUN!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar