Esimene kord kestis umbkaudu 20 minutit, sisaldas umbes kümne minuti mahus kõndimist ning kohati oli mööda Emajõe äärset teed joostes tunne, et viskuks siinsamas põõsasse, kaotaks teadvuse ja laseks loodusel oma nõrgad lülid loomulikul viisil kõrvaldada.
Teisel korral valitsesin maailma. Okei, Emajõge. Pulss tõuseb jätkuvalt üsna kiiresti ning kõndimispause tuleb teha - aga ma nii veetsin kokku väljas tunni.
Samuti, Emajõe ja Anne kanali vahel on täiesti ekstraordinaarne rada, mis viib otse Ihastesse, ning kui päike loojub ja eemal on paneelmajad ja loodus ja kõrvus on
Ei tõsiseks mind tee kõik maailm,
millega mind hirmutatud.
Lai valgustatud tee, kolmas silm
ärkvele on raputatud.
Silmalaud, võbisevad laud
teavad oodata, oodata, oodata
neid huuli.
Minu laul, armastuse laul,
palun oodata, oodata, oodata,
küll valmis saan ta kord.
...siis on väga hea tunne. Ja sellistel hetkedel mõtlen tõesti, et Dagö ongi Jeesus, kes saadeti maa peale, sest inimkond on pattu langenud ning neile tuleb kõrgemat tõde kuulutada (ning ära lunastada, kui aega üle jääb).
-----------------------------------------------------------------
In other news, kogun julgust ja viitsimist, et hakata otsima andekaid, akadeemiliselt võimekaid ning uudishimulikke noori oma isikliku ajalehe tarvis. Tähendab, ülikooli ajalehe tarvis. Ülikooli, ülikooli, ülikooli, mitte minu. Just. Kogukonna tarvis, mitte minu esimene samm maailma valitsemise poole. Ei.
-----------------------------------------------------------------
Samuti tahaks teha Lion Kingi filmiõhtu.
*Sõna, mis on mu elu jooksul mulle kõige vähemal määral meelde jäänud ja seetõttu suurima koguse pingeid tekitanud. "Mis selle EFFING looma nimi on, keda "Lõvikuningas" esindab Timon? MIS?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar