Kui keskajal oli Tallinna majaomaniku, s.o kodaniku põhikohustusteks muuhulgas maksude maksmine ja nädala või paar aastas linnamüüril vahipidamine, siis 500 aastat hiljem on minu puhul neile lisandunud ka aadrilaskmine. Millekski muuks ei saa nimetada seda, kui inimene käib neli korda aastas verd andmas.
Lükkasin parasjagu rahumeelselt Jõgeva arvukates kaltsukates vanaema külastamist edasi, kui helistab number, kes on mul salvestatud Verekeskuse nime all. Põhjus, miks nad salvestatud on, seisneb just säärases kõnes, nagu ma sel hetkel sain.
"Tere! Verekeskus siin, tahtsime teavitada, et null-veri on peaaegu otsas (koduleht näitab, et 50% peal) ja et ehk tuleksite nüüd annetama."
Vastus number 1: Ma kahjuks ei saa, sest ma üldse ei viitsi, pelgan nõelu ja annan üldiselt verd nii tihti, et see hakkab tervisele halvasti mõjuma.
Vastus number 2: Ma kahjuks ei saa, sest ma kolisin Iirimaale.
Vastus number 3: Ma tulen kolmapäeval.
Kasutasin viimast, kuigi õige on esimene, ja ei läinud kohale! Vean kihla, et säärase kuriteo eest on reserveeritud koht põrgu kuuendas ringis (umbes nagu vähihaigelt lapselt kommi võtmine), kuid nagu öeldud - üldse ei viitsinud.
Verekeskus hakkas mulle meenutana üht vanameest, keda Tartu tänaval kohtasin. Kõndisin mööda Raatuse tänavat alla ning lõpuks Treffneri pargi juures lähenes mulle üks tilluke ja igerik vanamehenäss, kes alustas oma leelotava kõneviisiga minuga rääkimist juba ammu enne, kui teda märkasin.
"Tüüüütreke, armsake, kas oleks ehk aega osta mulle väheke süüa, saaks lastelastele pisut hamba allagi - teised puha nälgas ning vanemad välismaal tööl, pole midagi teha..." (üllatavalt korduv perekonnamuster vanainimeste kerjamispalvetes).
Kui inimene läheneb ja ütleb, et anna paar eurot, bussipiletit on vaja, siis mõtled automaatselt, et ma ei taha kuidagi kellegi alkoholismi või kurat-teab-mida rahastada. Kui aga läheneb vanamees, kes ütleb, et palun kartulit, siis on päris kole tunne ära öelda. Comarket oli saja meetri kaugusel, võtsime suuna sinna.
Vanamehe palved sisaldasid:
Pisut kartulit
Pisut saia
Pisut suhkrut
Poes olles, vanamees püüdis korvi laduda:
10 kg kartulit
3 kg suhkrut
2 leiba
3 saia
1 terve kana
3 pakki suitsu
kilo külmutatud kala
2-3 purki suppi
... nimekiri jätkuks, kui ma poleks juba jooksuga kassa poole visanud. Kui ta parasjagu oli kana kätte haaranud ja valjult üle terve poe leelotanud "Jaaaaa, tütreke, kana on taaaarvis, on vajaa...", siis seepeale tõmbasin korvi eest ära ja ütlesin, et mul pole endalegi kana ostmiseks raha ning et rahuldugu nüüd oma 10 kg kartuli, suhkru ja saiaga, ülejäänu on kahjuks üle mu võimete. Seepeale ei kohkunud vanamees põrmugi tagasi, vaid langes peaaegu põlvili, nagu seisaks seesama külmunud kana ainuisikuliselt tema ellujäämise ja mahasuremise vahel, ning kriiskas üle terve poe: "AGA TÜTREKE, KANA PEAB, KÕIKE SEDA PEAB, PALUN SIND, PALUN SIND VÄGA".
Kliendid vahtisid teda põnevusega, müüjad aga täpselt sellise tülpinud näoga, et näe, Jaan on veel ühe naiivse nooruki lohku tõmmanud.
Ma ei lasknud tal aga end kanaga hirmutada ning panin nagu soomusrong kassa poole. Kui ma olin täiesti kohutavad seitse eurot ta kartulite, suhkru ja saia eest maksnud, siis kisas vanamees kuni välisukseni täpselt samal volüümil edasi, et ehk mahuks raha sisse veel pakk suitsu ka, et kas ikka üldse ei mahuks, et ehk ikka..
ja mina lahkusin lõplikult vihastatuna, põhiliselt seetõttu, et ta ei öelnud mulle aitäh, vaid mangus suitsu. Samas, mis pagana aitäh - keegi sai kartulit ja saia, ehk pigustas järgmise arvelt suitsud ka välja, mis aitäh?
Ehk oleksin verekeskuse vastu leebem, kuid esiteks rääkis see naine, kes sai mingisuguse teenetemärgi oma rohkete vereannetuste eest, et ta ei saagi enam pärast 20 aastat verd mitte anda, sest vererõhk tõuseb liiga kõrgeks, olles harjunud pidevalt pool liitrit välja laskma, ning teiseks: nad võtavad mu heategu iseenesestmõistetavalt - see pidev helistamine on juba nagu ma oleks mingi vereteenistuja ja nad tuletaks mulle mu ametikohustusi meelde - täpselt nagu see kuramuse vanamees oma kanaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar