Kontor

Kontor ei ole lihtsalt füüsiline ruum koriseva kohvimasina, undavate printerite ja inimestega, keda ühendab planeet Maaga krussis telefonijuhe.

Kontor on state of mind.

Hüppasin veidrast suvest Maaülikooli avalike suhete kontorisse. Seal istub peale minu veel kaks inimest, kolm meetrit eemal, üle koridori on puhkeruum/köök/kohv ja kitsad koridorid ühendavad lineaarselt kõik korruse kabinetid. Mille uksed on üldjuhul lahti. Sõbralik, kena kontor.

Kabinettides on inimesed. Inimestel on seljas Montoni kleidid, Bastioni särgid ja nad näevad kõik välja nagu ühe riigi avalik-õigusliku ülikooli särav administratsioon, mida nad ka on. Ja nad räägivad telefonidega ja hüppavad üksteise ruumidesse sisse, et küsida, kas üks või teine asi on korda aetud ja kuigi olen olnud seal kolm nädalat - mul on ikka veel tunne, nagu oleksin päev otsa osa mingist happeningist. Et varsti kõlab pasunahääl, mäng saab otsa, kõik ronivad lavalt maha, istuvad kuhugi ja analüüsivad just toimunud mängu läbi.

Seda aga ei juhtu. Kõik jätkavad oma funktsiooni täitmist, same shit, different day. Suurema osa inimeste puhul tundub funktsiooniks olevat... organiseerimine. Et on 60. juubeli aeg, siis on arusaadav, et organiseerimist on tavalisest palju rohkem, kuid happeningi tunne on ka täiesti ületamatu. Juhtkond korraldab koosoleku, et arutada mitu tundi, missugune peaks olema vaip mingil üritusel ja mis värvi teip peaks seda maa küljes kinni hoidma.

Niisiis, this is it. See olengi mina, viie aasta pärast, helistamas erinevatele vaibapakkujatele ning otsides odavaimat võimalust ning siis lõrisemas üle kontori terve päev otsa, kui ma head pakkumist ei saa.

Samas, beats the hell out of

"Vabandage, ma saan aru, et teil on kiire, haigla ja nii, aga kas teil mingit huvitavat uudist on?"

"-klõps- tuut tuut tuut tuut"

Arvamuslugu: "Aigro: ühiskond, kus meediaga ei suhelda, on autoritaarset värvi"

Olemise meeldiv raskus

Minuga on kõik nüüd korras. Elan oma väikses vaikses nurgas, kuigi veel pildid puudu mu seinadelt, paa-daa dada damm da da.

Ma ei saa Eriti Kurva Muusika Ansamblit siia üles laadida, vajalikku laulu pole võrguavarustes.

Minuga on kõik nüüd korras, kuigi vahel ei ole. Kõik on korras, kuigi veetsin suve meeldivalt õhuvoolude käes vabiseva, pika nööri otsas õhupallina - nüüd aga järsku olen kõigi seitsme jalaga maa peal ja tunnen end kui soomusrong. See ei ole halb tunne. Milan Kundera sõnade kohaselt ei ole duaalsuses "kerge-raske" võimalik negatiivsust ja positiivsust kindlaks määrata ja ma nõustun. See võib olla küll mingi posttraumaatiline meeltesegadus, kuid ma ei igatse kergust ja õhupallindust. Mulle meeldib rong olla. Esimest korda üle pika aja tundsin neljapäeval vajadust kirjutada.

"Mida raskem on koorem, seda lähemal on meie elu maale, seda ehtsam ja tõelisem ta on." (Kundera)

Mitte et sõna "koorem" minu puhul kasutatav oleks hetkel.

Samas võiks raamatu reaalselt läbi lugeda, enne kui tsiteerima kukun. Aga ma tunnen sidet. Mul on praktika Maaülikoolis, kus ma teen ilusas kontoris tähtsa näoga tähtsusetuid ülesandeid. Mul on Üliõpilasleht, kus ma teen kontorita meeldivaid ja tähtsaid ülesandeid (mille üle samuti vingun ofcrs), mul on ka mu ebastabiilsed hetked - näiteks eile õhtul, kui Tartu-Tallinn bussis oli valida, kas vahetan kohta, et liikuda lähemale karjale mudapurjus ajateenijaile, kes suguelundeid patriootlikesse lauludesse integreerivad, või jään samale kohale, ning proovin lugemisega summutada seda, et minu ees on pooleli seksuaalne akt.

Viha pärast tõmbus silme eest uduseks, veider on vaid see, et minu märatsemise piir ja "Vabandage, ehk saaksite tooli üles tõmmata" piir on sama kaugel.

Nice, nice, very nice, nice, nice, very nice

So many different people in the same device

ja:

A cat can draw

the blinds

behind her eyes

whenever she decides.

Nothing alters

in the stare

except that

she's not there.

Well, the blinds are off. And I'm a fucking train.

Book challenge - kokkuvõte

Suve ei iseloomustagi eriti miski muu, kui see, et book challenge: 12 raamatut. "Kristiina Lauritsatütar" on vaieldamatult parim. Võib-olla saab lisada isegi "..., mida väliskirjandusest üldse lugenud olen."

Kui nüüd "Anna Karenina" ka ära lugeda, siis naiste rida - prantsuse "Nana", inglise "Jane Eyre", norra "Kristiina Lauritsatütar" - saaks geograafiliselt paigas jätku. Hmmh.

Palahniukil tuli uus võigas-raamat välja. "The Damned".

Narva 89

Tallinn on läbi, Tartu on. Pole tööd-turiste, pole trollibusse, pole perekonnaga kvaliteetaega (3xHurraa), on ühikas uue pooltöökoha, praktika ja loengutega.

Ma kolisin kesklinnas Narva maanteel paiknevasse peldik-ühikasse, mis ühelt poolt on odav ja teiselt poolt võimaldab näiteks mitmekesi duši all käia (duširuum on ujulasarnaselt kommunaalne). 17 ruutmeetrit ainult minu päralt. Samuti võtsin telefoniga üles mõned detailid, mida oma ühikatoa juures keskjuulist keskaugustini pisteliselt Tartut külastades muutsin:

Eelmised elanikud pärandasid peale vildikatega täiskritseldatud tapeedi ka veekeetja.

Madis pärandas aastaks külmkapi.

Tapeedi kiskusin maha skalpelliga, mille eelmised elanikud olid mulle mugavalt kapi peale jätnud. Ma ei leidnud muud teravat. Pildil on jäädvustatud hetk, kus tapeeti enam pole ja ma jõllitan kurnatult kaht suurt värvitünni, mõeldes: "Balls."

Laual on pisut vaarika toormoosi sulamas, et Jaaniga pannkooke tegema hakata.

Ennast kiitmast ma ei väsi.