Enne kõndisin mööda keskust, jäätis vahvlitopsis käes, ning mulle kõndis vastu lausa kaks last, kes mind nähes sedamaid oma kõrval kõndivalt hooldajalt jäätist lunima hakkasid. Ha! Täiskasvanuks saamisel on küll oma ebavõlud, nagu maksude maksmine (mis on maksmata) ja selle väljaselgitamine, kes ja miks hakkab mulle kunagi igakuiselt raha andma (samuti väljaselgitamata), aga vähemalt võin ma - millal ja kus tahan - endale jäätist osta. Ja see on ütlemata võluv vabadus.
Ja üleüldse - põrgusse see raha. There are only five Golden Tickets in the whole world. Do you really want to exchange it for something as common as money?
See on mu iga "näpud põhjas" perioodi vältimatu seisukoht - mul pole raha vajagi. Pfft - paljalt eluliste vajaduste nagu söök või elukoht rahuldamise vahend. See on loomulikult sama arukas, kui 8. klassi haridusega inimene, kes räägib, et tal pole keskkooliharidust vaja, või naised, kes pärast kibedat lahkuminekut kuulutavad, et neil pole mehi vaja ("Sa ei saa loobuda millestki, mida sul ei ole" Lotmani ööülikool).
Kui te peaks juhuslikult Ööülikooli-vaimustusse sattuma, soovitaksin veel kõiki Enn Kasaku omasid.
Eile oli päris tore, DM Barbari esimene drägon, mis mängu alguses oli rahumeelne inimeste riik pisut tõbise külaga ning mängu lõpus zombie apokalüpsis.
Kõik kümneaastased läksid jäält ära, liuvõli on tühi. Tunnen vastupandamatut soovi sinna peale pikali ronida ja ingleid teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar