Olgu. Tuleb tunnistada, et mul on eilsest peost õnnestumise tunne. Ikkagi 110-120 inimest. Vaatamata sellele, et mu pintsakusse põles auk ja et mu isa arvas, et kuna ta tööasjus Tartu kanti satub, siis võiks ju ometi kell 8 hommikul külla tulla.
Ning tõsi - mul kummitab Black Eyed Peas - Time of my life, mistõttu tahaks oma pea kaela küljest ära rebida. Oh gods, make it stop.
Tantsumuusika läheb tükiks ajaks riiulile, 80% sellest kustutamisele. Aga mis jääb, on Billy Idol. Alati jääb Billy Idol.
Samuti oli meeldiv asjaolu, et Piirimäe Pärtlile meeldis mu ettekanne Aquino Thomase Summa Theologiaest ja De Regnost, mis tuli mulle tegelikult üllatusena. Mul on mingi kivinenud arusaam, et kuna seminariruumis istuvad inimesed on kõik õppinud ajalugu minust terve aasta ja pool kauem, on mu latt kuskil taevakõrgustes. Niisiis pingutades endal silmast vere välja saan jõuda vaevu latini. Nüüd aga - hellou - "...nagu Mari osavalt oma ettekandes - väga heas ettekandes - välja tõi, on...". Mis sest, et need 4 lauset, mida ma Piiblist tsiteerida tahtsin, pidid kindlasti rääkima peaasjalikult juutide eesnahast.
Meedias on lihtsam. Tavaliselt ei ole rangeid akadeemilisi andmeid meie ettekannete taga, need on analüüsid - stiilis "see toimib nii, sest sest on nii", mis tähendab, et väljapaistvad ettekanded on lihtsalt need, mille on teinud inimesed, kes on asjade ettekandmises osavad, kes argumenteerivad atraktiivselt ja lahutavad meelt. Umbes nagu meediamaailmas üldiselt.
Ajaloos pole suurt vahet. Meel on lahutamatult koos.
Kell pool neli hommikul oli koht juba peaaegu tühi. Tantsisime EKMA - "Kurat seda teab" ja "Keskpäeval" järgi ning timewarpisime. See oli tegelikult v. lahe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar