Mikromaailm

Päevad mööduvad väikeste närviliste tõmbluste saatel, mis mööduvad, et paariks tunniks rahu võiks saabuda.

Ehk oli see instituudipidu (koos 120 FB osalejaga) pisut suur tükk mul üksi hammustada.

Päevad mööduvad ja Armeenia saabub lähemale.

Sellega seoses ilmnes asjaolu, et ma olen end ikka peaaegu et rõvedusse kaaluval määral üle hinnanud. Sooritades Keelekeskuse saksa keele testi, et saada paberile kirja oma keskkooli õpetaja arvamus B2, selgus, et see on paari aastaga kas kokku kuivanud (või on alati olnud) B1.2. Sellega ei kvalifitseeru ma aga ühelegi Euroopa Liidu eurosendile Erfurdi või Hamburgi ülikoolides. Riskides küünilisusega ("sa ei saa loobuda millestki, mida sul ei ole"), võiks suunurgast poetada, et parem ongi. Kui nad testi ajal mulle oma teksti lindilt mängisid (mis oli pikk arhitektuuriline ja ajalooline kirjeldus linnast Trier), siis et tekst oma sõnakasutuses oleks võinud samahästi peaaegu et portugali keeles olla, haaras mind sügav paanika ja ma kaalusin iga hetkega aina tõsisemalt toolile püsti seismist, õppejõududele paberite näkkuviskamist, et neil mu kinninabimist aeglustada, et siis pärast võidukat irvet - Hahaa! - läbi akna karata, nagu maski ja aluspükse sukkpükste peal kandvad antikangelased seda alati teevad.

Ning jah, viis minutit oma 20 minutilisest kokkuvõtte kirjutamise ajast veetsin mõeldes, kumb oleks lahedam - kas läbi akna, või siis sõrmenipsuga kaduda. Ikkagi esimene vist.

Also, küsisin kahelt õppejõult pärast teksti, mida tähendab sõna Trier, sest see kordus mulle arusaamatus tekstis nii mitu korda, et mõistsin, et olgu see kui piinlik tahes, ilma selle teadmiseta ei saa ma sõnagi kirjutada.

Niisiis, B1 kuulamine, B2 grammatika, B1.2 lugemine ja rääkimine - kokku annab matemaatika ka B1.2

Lähen hoopis Gruusiasse. Tbilisi Ülikooli. Vähemalt saan seminaridest aru, sest kui Erfurdis sarnane olukord peaks uuesti ilmnema ja ma uuesti aknast välja tahan karata (siinkohal on oluline, et väga nõtkelt - nagu antikangelased. Nagu Ämblikmees), siis on pisut kurb.

Kui Tbilisi mind võtab, loomulikult.

Eriti huvitav saab olema selle plaani tutvustamine oma rassistlikule isale (tõele au andes on ta segu natsist ja rassistist).

"Ma lähen Gruusiasse. Ja Armeeniasse. Üheksaks päevaks reisile, 5. aprillil jõuan tagasi."

"MIDA?! Kas sa oled peast SEGI? SINNA? See on nii OHTLIK! Nad on teistsugused - nad ei ole nagu meie (klassikaline rassihirm) - nad, nad - vaata mida nad naistega teevad!!11!"

"Isa, see on umbes vanim kristlik riik maailmas."

"MIS SEE LOEB!"

"Also, ma mõtlesin, et läheks pooleks aastaks elama ja õppima...ee... ehehh.."

"KUHU?"

"*pikk vaikus* - Soome (mis kurat on kõige ohutum riik ühe Eesti rassisti jaoks?)"

Noh, jah - kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis meie host Britt, kes Yerevanis elab, rääkis oma kogemustest, et õlle ja suitsuga tänaval kõndivale naisele ilmub küll must auto kõrvale, kust seest teda hooraks kutsutakse, aga olge nüüd - when in Rome...

Millegipärast kohtan reaktsioone nagu "Miks sinna, see on urgas" aina tihedamini, nagu oleks Tbilisi ülikool tunduvalt suurem urgas kui Tartu oma. Pealegi on see indviduaalne - idee poolest võiks igaüks meist praegu omandada vähemalt suureosaliselt Cambridge'i tasemel kõrghariduse ja me ei tee seda mitte seetõttu, et me seal ei õpi, vaid seetõttu, et oleme laisad molluskid (seletab ühtlasi ka asjaolu, miks me Cambridge's ei õpi). Hankige õppematerjalid ja hakake pihta, kõik on saadaval.

Taliesin oma ilusate prantsuse lauludega blogis meenutas mulle mingit filmi, mille mõnelt tobedalt filmikanalilt saja kanali läbiklõpsimise käigus avastasin.

Les chroristes - seal oli üks ilus laul. Teiste ilusate laulude seas.