Peldik

Nukrameelne õhtupoolik.

Ma teadsin, et selles saab olema midagi head, kui ma sammun Kaubamajja ja ostan endale Dagö uue Plaani Delta. Mis sest, et õhk liikus jäisel kiirusel mulle sallivahele ja mitte kui sittagi ei tulnud meelde, mille pärast võiks hea meel olla.

Ma kohe teadsin, et selles peab olema midagi paremat, kui lihtsalt "Mul on Dagö uus plaat!" rõõm. Selles peab olema teadmise saamine.

Peeter Rebase laul järjekorranumbriga kaheksa räägib peldikust. Ma sain nüüd ise ka aru, kus ma olen ja mida ma teen. Ma olen peldikus. Ma olengi alati peldikus.

"Tahaks välja, sinna, kus laud kaet, ampsaks midagi värsket. Hirm, et polegi sellist lauda, on teomehe oma."

Peldik on vahekokkuvõte, puhkepaus, hea vabandus lahkumiseks. Tagasi tulles oled teine, endaga oldud aja jagu targem.

Ma pole päris kindel, miks ma alati puhkepausil olen - miks ma kunagi laua juurde ei lähe, mis on kaet, kus on hapukurki ja apelsini ja inimesi. Ma olen vahekokkuvõttes. Kõik ongi üks suur kokkuvõte. Seda, mida kokku võtta, pole. Ma olen peldikus.

Lähen olen kümme päeva teises toas. Sealsed pole veel harjunud mu pideva pausil olemisega, äkki ei harjugi. See oleks päris meeldiv.

"Selle linna maskimeistrilt osta saame uued rollid --- ja Maskimeister teeb näo, et ta ei märkagi, et see mask, mida ta voolib, on minu nägu."

Lähen teise tuppa. Ja ehk käivitub Plaan Delta ja istungi seal pisut aega. Kõik teavad, et Plaanid Alfa, Beeta ja Gamma on kolinal ja võrdlemisi oodatult läbi kukkunud. Move on.

"Peldikus veedetud aastad nüüd võtad kokku, nüüd vormistad ära. Aega alati naasta. Võtad kätte ja lähedki ära."