Ma olen rase hermafrodiit.

Ma moodswing'in nagu rase naine. Ei, las ma täpsustan - rase kahesooline, kellel on pooleli hormoonravi, et hoida end nii naise kui rasedana. Rase kahesooline, kes püüdis just tableti üledoosi läbi enesetappu sooritada, kuid haaras ekslikult hormoontablettide purgi.

Kuidas iganes see protsess ka ei töötaks, igatahes ühekordsest hormoonilaksust sellist tujukõikumise tantsu tulla ei saa.

--------------------------------

Kõrvalepõige:

Lugesin hiljuti vagabond Simplicissimuse seiklusi, kus 17. sajandi mitte-midagi-teadev kodust põgenenud erak-talupoeg kohtas tähtsat aadliisandat ja ei saanud aru, kas tegu on mehe või naisega, sest see tobe elukas oli lasknud oma habeme maha ajada, mida ükski enesest lugu pidav mees Simplicissimuse meelest küll ei teeks. "Kui soku habe maha lõigata, ei julge see häbist tükk aega teise karja ligi minna," mõtles ta endamisi. Samas, kui see olend tõesti naine on, siis miks on tal suured ja rõvedad habemetüükad? Järsku kõnetas aadliisand aga vaest Simplicissimust järsult ja viimane vingus hirmunult: "Oo, armas hermafrodiit, palun ärge tehke mulle viga!"

Mispeale aadliisand kohkunult hüüatas: "Kes ütles sulle, et mu nimi on Hermann?"

Ma ei tea, miks see olukord mulle nii puhtalt koomiline tundus. Tore raamat on.

--------------------------------

Point being, kui keegi võõras mind kohtaks, hüüataks ta sama, sest ilmselgelt oleks tal kohe selged minu tujukõikumiste arvatavad põhjused (olen rase hermafrodiit) ja ta mõistaks, et olen tõenäoliselt ohtlik. Ja olles juba valmistunud, kavatsen hüüatada vastu sama, mis aadliisand. Just because I can.