Pead korraks seisma kleidis ja olema ilus.Võtma veidi juurde ja olema ilusam veel.
Itsitama ja õilmitsema.
Olema natuke nurjatu ja nii hull, et ei tea, kas süüdi on maasikabool marmorpeekris või liblikaid mängivad nahkhiired kõhukoopas.
Ja kontoris kusagil, las patareid kella sees petavad ennast, et nemad liigutavad aega.*
Ma ei tea, kus ma järgmisel sügisel elan. Minu korralikult kuuteteistkümnesse kategooriasse jaotatud mõistusele on säärane universumi enda vormi matkiv määramatus nii suur, et ei oskagi sellele mõeldes justkui muud teha, kui klaasise pilguga põrnitseda. Teate küll, see tuhande miili pilk - nagu siis, kui fokusseerid läbi akna vaadates mitte mingeid klaasitaguseid objekte, vaid mõnda mustuskübet klaasi peal.
Aga hey - ehk tahab keegi Kadri asemel mu korterisse elanikuks tulla! Siis ei peaks ma siit ära kolima. Balls.
Homme saab päälinna.
Sain järjekordselt (seniajani tugevaimalt) tunda, kuidas nõmedalt tillukestes linnades võivad mu salajasi tegemisi teada olendid, kelle nägu ja nime ma ise kokku panna ei oska. Sellistel hetkedel igatsen Tallinna tema 199 999 eestlase ja 200 001 venelasega.
Aga hey - vähemalt on see parem, kui mitte üldse olemas olla, eks? (bullshit, eelistaksin enne mitte olemas olla).
Loomad. Loomad teevad suitsu, irvitades tuisku, klaasist seina taga.
Loomad. Täna jälle joovad. Rähni üles poovad, riimi pärast vaid.*
Mina ei läinud täna loomadega jooma. Käisin eile. Olid küll loomad, mina ka. Jätsin kaabu Zavoodi. Ma igatsesin sealset loomaaeda pisut reisi ajal.
Ma olen nii mitmeid kuulnud rääkimas, kuidas Dagö uus plaat on viimane tilk nende võõrandumispeekrisse sellest suurepärasest bändist, mis peaks tegelikult juba iseenesest kategooria "teos" alla mahtuma.
On omapärane, et ma pole ühegi teise plaadiga vist nii tugevalt lõimunud. See seletab ka ülevoolavat viidete hulka "Plaan Delta" lüüriksitele. Heh. Bloog on triiki lüürikseid täis. Püksid on triiki perset täis. Goodness, there's no end!
Milline põrguline mõte mulle just pähe torkas! Tingituna sellest, et mu saksa keel on allapoole seminarides tegutsemise võimet ja et pärast Tbilisis veedetud päevi kadus soov ka seal pool aastat peatuda, jään sügisel vist siiski Tartusse õppima. Aga kui hiilivalt põrgulik on mõte, et jäägu see neetud pooleaastane Eramus või misiganes muud lõimumisprogrammid kus see ja teine. Jäägu nad - kui õige istuks veel aastakese Tartus ----- ja läheks siis! (Huhuu, mulle meenus just see, kuidas Raidma [endine kirjanduse õpetaja] romantiseeris Krossi - polevat palju neid, kel on lubatud kasutada mitmekordseid mõttekriipse oma kirjutistes. Otsustasin vist torkeks pisut ülbitseda. ------------. Ülemeelik.)
Vat kui võtaks kätte ja kaitsekski bakatöö järgmisel kevadel ära, nagu korralik üliõpilane iganes. Kirjutaks maailma parima töö kaasaegsest avalikkuse struktuurist või millestki sarnasest ning loeks isegi Habermasi selle tarvis, kuigi ta oma kirjutamisstiiliga ilmselgelt taotles, et ta tööd kõigi poolt igaveseks lugemata jääks. Ta "Avalikkuse struktuurimuutusega" pidi sama lugu olema nagu Piibliga - loed kolm korda läbi ja lähed peast segi. Mu potensiaalne juhendaja, pr Lõhmus, rääkis, kuidas nad nõuka-ajal seda raamatut hõlma alt levitasid (loomulikult saksa keeles - juba eestikeelne versioon on vägistamine per se) ja siis piinatud haritlaste kombel küünlavalgel teki all lugesid.
Artium baccalaureus. Kandidaat kõrgharidusele. Ja siis kandideeriks. Ma arvan, et see sobiks. Kui intrigeeriv see hetkel tundub. Tõepoolest, mis siin poole aasta kaupa tilgutada - ainult aasta veel, teha siis juba meistrikraad.
Kus ma vahepeal elan, huvitav? Kuidas inimesed oma magistriõpinguid rahastavad, kas tõesti on vanemad ikka veel oma rahaga olulised? See ei saa küll olla.
Hea, kui siin omaette öösel bloogis mingite plaanideni on võimalik jõuda. Plaanid rahustavad mind.
Lõpetuseks tükk idabloki kunsti. Käisime Jerevanis Sergei Paradžanovi muuseumis, kust Berit otsustas soetada ta filmi "Granaatõunte värv". Istusime maha, jõime konni - ilmselgelt et süvakunstilistele tasanditele sisenemist lihtsustada, kuigi see ei lihtsustunud, vaid hakkasime hoopis erinevatele filmipiltidele caption'eid genereerima - ning vaatasime selle pisut üle tunni kestva filmi lõpuni.
Trivia mõttes võiks mainida, et noormeest ja naist mängib sama näitleja. Ning jah, Youtube'st otseviitamine on minu jaoks vahel keeruline. Mingil hetkel tulevikus tehnikaühiskonna looduslik valik lihtsalt otsustab mu saatuse ning kaon kõigi nutikate telefonide ning e-lugerite keerises hoopistükkis maa näo pealt, samal ajal kramplikult oma vana Nokia 6110 külge klammerdudes ja ikka veel hüperlinkide kaudu Youtube'i viidates.
*Saatpalu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar