Tänasest kaheks päevaks Tartu põgenemisest ei tulnud midagi välja, sest töö pressis taas vahele. Bummer. Ma saan küll aru, et lähen võlavanglasse, kui tööl ei käi ja raha ei teeni, aga selleigipoolest tahan Tartusse. If you know what I mean. Wink-wink. Of course you don't. Phehehe. Oleksin vist päevaks läinud ka, kui poleks veebieksamit täna ning teist eksamit reedel.
Kevad on igal pool. Mütoloogilises mõttes. Olendid tärkavad ja tõstavad vaikselt oma kiilaka vastsündinud pea mullast välja ning vilgutavad oma hiigelsuuri laugusid vastsündinud hiigelsuurte silmade peal, sest esimest korda päikest vahtida on üsna ebamugav. Ja siis lasevad elu esimesel tuulehool oma veel niisket udukarvastikku sasida ning tunnevad, et nad on nüüd mingis uues maailmas, mis on palju suurem, kui see maa-alune urg oli.
Ma olen kiilakas ja vastsündinud ja eemalt kostab Edvard Griegi orkestrisüidi esimene osa "Hommiku meeleolu". Aga te ei saa jätkuvalt aru, millest räägin. Mis sest. Pange pusle kokku. Ma armastasin väiksena puslesid _@/
------------------------
Samuti, annan parima võrdluse preemia M. Lotmanile, kes oma blogis kirjutas Dominique Strauss-Kahni juhtumist, kus, arutledes ta motiivide üle, võrdles teda Zeusiga, kellel oli oma jumaliku võimu tõttu igasugune õigus sekkuda lihtinimeste ellu - näiteks silmates seksikat Trooja printsi, moondus Zeus kotkaks, röövis noormehe ja vägistas teda kuskil. Logisch.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar