Arc de Triomphe - Remarque
Te saate ju sellest kõik aru. Kõik saavad aru, et info mahu suurenemisel on mingid tagajärjed. Kakssada aastat tagasi oli maailmas üks miljard inimest, sel aastal täitub seitse. Kakssada aastat tagasi oli standard-infohulk arenenud riigis miljard ühikut väiksem kui täna. Sel peab olema mõju, me ju mõistame seda. See ei ole võimalik, et õhu koostises suureneb hapniku protsent 16-lt 30-le ja sel ei ole meie füüsisele mõju. Ehk arendame endale mingi muu ehitusega elundi, millega uut õhku hingata, sest vana ei kõlba enam. Loogiline, eks. Sama loogiline, kui see, et infol peab olema mingi mõju.
Me saame sellest aru - me võime aru saada ka sellest, et (nagu tänapäevaks on erinevate filosoofide ja bioloogide hulgas järeldusele jõutud, vt Akadeemia nr 5: 2011) me ei oma grammivõrdki vaba tahet, vaid tegelikult tekib tahteimpulss ajus pool sekundit pärast seda, kui keha on juba aktsiooniks liigutama hakanud. Me ei ole võimelised mäletama, miks me mingit tegu teeme, sest see lihtsalt ei jäädvustu meie teadlikku mällu, suudame vaid hiljem suua mingi asjaliku seletuse, miks ma oma kätt liigutasin, lihtsalt et mitte paista endale lõputult tobe.
Me võime uskuda, et asjad sünnivad kas puhtalt selle arvelt, mis on varem juhtunud (Nietzsche) või on mängus ka mingid loodusseadused, vahet ei ole. Keegi, kes temaatikale vähegi aega on pühendanud, ei usu vabasse tahtesse (moodne, mitte tõde, that is, sest ka need olid oma aja spetsialistid, kes uskusid, et maa on lapik ja hiljem, et päike keerleb ümber maa (viiendik ameeriklastest usub seda tänaseni, kusjuures üldiselt ei tea nad, mis on molekulid, ning ainult kümme protsenti teab, mis on radiatsioon. Kõrvalepõige)
Me võime aru saada sellest, et kui USA käivitas I maailmasõja ajal esimese tõelise moodsa valitsuse propaganda-skeemi, siis selleks moodustatud Creeli komisjon suutis kuue kuuga patsifistlikest ameeriklastest verejanulised põrgukoerad teha, kes tahtsid jäsemeid küljest tirida kõigel, millel on seos Saksamaaga. Lihtsalt saa rahva haritud osa enda poolele ja sa oled edu ise. (Chomsky)
Me võime aru saada isegi veel sellest (kuigi tundub juba pisut vandenõuteooriatesse kalduma, eks), et kogu see plahvatuslikult kasvanud meelelahutustööstus - pereemad vahtimas Oprah't või sitcom'e - on riig poolt toestatud peamiselt, et inimesi apaatsetena hoida, sest "kõik liikuv on alati tugevam sellest, mis ei liigu" (Remarque) ning parem, kui inimesed ei liigu, kui tähtsat onud poliitikas asjad joonde ajavad.
Me võime seda mõista - ning takkaotsa veel mõista veel ka kõige muserdavamat asjaolu - nimelt seda, et demokraatia jaguneb laias laastus kahte: 1) usk, et rahvas peab osalema poliitikas nii palju kui vähegi ilm ja tervislik seisund lubab, ja 2) usk, et rahvas on rumal ning ainult spetsialiseeritud klass tohiks suuremaid otsuseid rahva eest teha, nii et rahvas jääks vaatleja rolli. Ja kui me mõistame seda lohutut duaalsust, siis me võib-olla isegi mõistame, et olgu mis on, teine variant tundub mõistlikum (eriti arvestades, et ma peaaegu ei tunnegi kedagi, keda pisutki huvitaks olulised riiklikud otsused või kes ilmutaks soovi kaasa rääkida). Mis tähendab, et meie odav meelelahutus, infovool, alkohol, misiganes - kõik, mis on disainitud mõistuste apaatsena hoidmiseks, on õigustatud. Me ei tahagi rohkem. Ja meil on hea oma sitcom'ide ja õllede ja kuramuse klubiõhtutega.
Ja me mõistame seda suurt illusiooni, nagu oleks see minu valik, et ma homme kell pool kaheksa tõusen, end tööle ajan, pärast seda (kõrbenult) koju tagasi tulen, uudiseid loen, isa juurde lähen, bussiga sõidan... ja kuidas riikide vahel võivad keeda sarnased konfliktid, mis varasemate sõdade eel, kuid me ei teaks sellest midagi, sest infosüsteem on palju paremini organiseeritud, täpselt nagu meist suurem osa ei anna praegu endale aru tegelikest võimusuhetest maailmas, kus USA praktiliselt kuulub Hiinale, ning kui midagi ka lekib, siis ei kaalugi me võimalust, et keegi selle suitsukatteks lekitas, wikilekked siia konteksti. Pealegi pole peagi (või juba) tingimata tarvis armeed, et riik maha tõmmata - näiteks ruumitäis häkkereid võib ka asju teha ning uudis sellest ei pruugigi meieni jõuda, sest kuramuse uudisportaalid ka ei tööta.
Ma ei kannata ühtki vandenõuteooriat stiilis "suur meteoriit tuleb" või "ühed lendavad taevasse, teised põrgusse" - aga ma usun siiralt, et negatiivne sõna "vandenõuteoreetik" on samuti rahva poolt kasutamisse antud. Tuletab igatahes meelde Terase streiki, 1937, kui Pennsylvania osariigis puhkes tööliste streik, kes nõudsid õigusi. Äriomanikud andsid seepeale välja PR-kampaania, mis kujutas laiema avalikkuse ees streikijaid kui "ühtse rahu ja huvide rikkujaid - kurje amerikanismi rüvetajaid", streikijad olid "nemad" ja ülejäänud Ameerika "meie". Kui midagi on vaja, siis alati saab. Sõna "vandenõuteoreetik", mis tegelikult ei kanna endas grammigi positiivsust, tundub tõepoolest äärmiselt sarnanevat selle juhtumi "kurjade töölistega", sest need põrgulikud vandenõuteoreetikud ka ju suurt muud ei tee, kui elavdavad oma igavaid igapäevaelusid mingite pettekujutelmadega. Peaks kuskil mõni lennuk alla kukkuma, kus oli vähegi tähtis nina sees, siis jõuab lennuk vaevalt maapinda puudutada, kui vandenõuteoreetikud on juba õiges kohas kogunenud, uurimaks lennukit ning arutamaks, milline riigipea küll selle kavatsetud mõrva võis sooritada (tõenäoliselt USA).
Ja me mõtleme ja me ei saa aru, miks me mõtleme, nagu me mõtleme. Põrgu päralt. Ja kui me eriti pingsalt mõtleme, võime aru saada tõepoolest siiski asjaolust, et osad mõtted (vandenõuteoreetikute imidž näiteks) on kujundatud, et meedia võimendab kõike seetõttu, et meedias töötavad ka inimesed mitte robotid, ning inimestel on kalduvus asju uskuma jääda, me võime mõista ka kogu meie mõttemaailma baasstruktuuri ülesehitatust kellegi poolt ja et maailm võib õhku lennata ja meie saame sellest teada sel hetkel, kui maapind meie jalge all seda reaalselt teeb -
kõike seda võime seda kuramuse bloogi ja erinevaid teoseid (nende inimeste poolt, keda reaalselt veel huvitab ja kes mõistavad) lugedes mõista. Ja viis minutit hiljem - kui oleme kolm minutit seda infot seedinud, läheme me teise tuppa, ehitame köögis võileiva või liigume veebis mujale, ning unustame selle kõik, sest ilmnes, et hapukoor on otsa saanud või mingi uus hinne on välja pandud või "Ameerika supermodell" algas Kanal2 pealt.
Alati, alati, alati jääb hapukoor oma olulisuselt üle trumpama rahvusvahelisi suhteid, maailmasõda ja meie endi mõttemaailmade konstrueeritust aastakümnete pikkuse propaganda poolt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar