Ma teadsin, et selles saab olema midagi head, kui ma sammun Kaubamajja ja ostan endale Dagö uue Plaani Delta. Mis sest, et õhk liikus jäisel kiirusel mulle sallivahele ja mitte kui sittagi ei tulnud meelde, mille pärast võiks hea meel olla.
Ma kohe teadsin, et selles peab olema midagi paremat, kui lihtsalt "Mul on Dagö uus plaat!" rõõm. Selles peab olema teadmise saamine.
Peeter Rebase laul järjekorranumbriga kaheksa räägib peldikust. Ma sain nüüd ise ka aru, kus ma olen ja mida ma teen. Ma olen peldikus. Ma olengi alati peldikus.
"Tahaks välja, sinna, kus laud kaet, ampsaks midagi värsket. Hirm, et polegi sellist lauda, on teomehe oma."
Peldik on vahekokkuvõte, puhkepaus, hea vabandus lahkumiseks. Tagasi tulles oled teine, endaga oldud aja jagu targem.
Ma pole päris kindel, miks ma alati puhkepausil olen - miks ma kunagi laua juurde ei lähe, mis on kaet, kus on hapukurki ja apelsini ja inimesi. Ma olen vahekokkuvõttes. Kõik ongi üks suur kokkuvõte. Seda, mida kokku võtta, pole. Ma olen peldikus.
Lähen olen kümme päeva teises toas. Sealsed pole veel harjunud mu pideva pausil olemisega, äkki ei harjugi. See oleks päris meeldiv.
"Selle linna maskimeistrilt osta saame uued rollid --- ja Maskimeister teeb näo, et ta ei märkagi, et see mask, mida ta voolib, on minu nägu."
Lähen teise tuppa. Ja ehk käivitub Plaan Delta ja istungi seal pisut aega. Kõik teavad, et Plaanid Alfa, Beeta ja Gamma on kolinal ja võrdlemisi oodatult läbi kukkunud. Move on.
"Peldikus veedetud aastad nüüd võtad kokku, nüüd vormistad ära. Aega alati naasta. Võtad kätte ja lähedki ära."
Olgu. Tuleb tunnistada, et mul on eilsest peost õnnestumise tunne. Ikkagi 110-120 inimest. Vaatamata sellele, et mu pintsakusse põles auk ja et mu isa arvas, et kuna ta tööasjus Tartu kanti satub, siis võiks ju ometi kell 8 hommikul külla tulla.
Ning tõsi - mul kummitab Black Eyed Peas - Time of my life, mistõttu tahaks oma pea kaela küljest ära rebida. Oh gods, make it stop.
Tantsumuusika läheb tükiks ajaks riiulile, 80% sellest kustutamisele. Aga mis jääb, on Billy Idol. Alati jääb Billy Idol.
Samuti oli meeldiv asjaolu, et Piirimäe Pärtlile meeldis mu ettekanne Aquino Thomase Summa Theologiaest ja De Regnost, mis tuli mulle tegelikult üllatusena. Mul on mingi kivinenud arusaam, et kuna seminariruumis istuvad inimesed on kõik õppinud ajalugu minust terve aasta ja pool kauem, on mu latt kuskil taevakõrgustes. Niisiis pingutades endal silmast vere välja saan jõuda vaevu latini. Nüüd aga - hellou - "...nagu Mari osavalt oma ettekandes - väga heas ettekandes - välja tõi, on...". Mis sest, et need 4 lauset, mida ma Piiblist tsiteerida tahtsin, pidid kindlasti rääkima peaasjalikult juutide eesnahast.
Meedias on lihtsam. Tavaliselt ei ole rangeid akadeemilisi andmeid meie ettekannete taga, need on analüüsid - stiilis "see toimib nii, sest sest on nii", mis tähendab, et väljapaistvad ettekanded on lihtsalt need, mille on teinud inimesed, kes on asjade ettekandmises osavad, kes argumenteerivad atraktiivselt ja lahutavad meelt. Umbes nagu meediamaailmas üldiselt.
Ajaloos pole suurt vahet. Meel on lahutamatult koos.
Kell pool neli hommikul oli koht juba peaaegu tühi. Tantsisime EKMA - "Kurat seda teab" ja "Keskpäeval" järgi ning timewarpisime. See oli tegelikult v. lahe.
22. märts 2011
Päevad mööduvad väikeste närviliste tõmbluste saatel, mis mööduvad, et paariks tunniks rahu võiks saabuda.
Ehk oli see instituudipidu (koos 120 FB osalejaga) pisut suur tükk mul üksi hammustada.
Päevad mööduvad ja Armeenia saabub lähemale.
Sellega seoses ilmnes asjaolu, et ma olen end ikka peaaegu et rõvedusse kaaluval määral üle hinnanud. Sooritades Keelekeskuse saksa keele testi, et saada paberile kirja oma keskkooli õpetaja arvamus B2, selgus, et see on paari aastaga kas kokku kuivanud (või on alati olnud) B1.2. Sellega ei kvalifitseeru ma aga ühelegi Euroopa Liidu eurosendile Erfurdi või Hamburgi ülikoolides. Riskides küünilisusega ("sa ei saa loobuda millestki, mida sul ei ole"), võiks suunurgast poetada, et parem ongi. Kui nad testi ajal mulle oma teksti lindilt mängisid (mis oli pikk arhitektuuriline ja ajalooline kirjeldus linnast Trier), siis et tekst oma sõnakasutuses oleks võinud samahästi peaaegu et portugali keeles olla, haaras mind sügav paanika ja ma kaalusin iga hetkega aina tõsisemalt toolile püsti seismist, õppejõududele paberite näkkuviskamist, et neil mu kinninabimist aeglustada, et siis pärast võidukat irvet - Hahaa! - läbi akna karata, nagu maski ja aluspükse sukkpükste peal kandvad antikangelased seda alati teevad.
Ning jah, viis minutit oma 20 minutilisest kokkuvõtte kirjutamise ajast veetsin mõeldes, kumb oleks lahedam - kas läbi akna, või siis sõrmenipsuga kaduda. Ikkagi esimene vist.
Also, küsisin kahelt õppejõult pärast teksti, mida tähendab sõna Trier, sest see kordus mulle arusaamatus tekstis nii mitu korda, et mõistsin, et olgu see kui piinlik tahes, ilma selle teadmiseta ei saa ma sõnagi kirjutada.
Niisiis, B1 kuulamine, B2 grammatika, B1.2 lugemine ja rääkimine - kokku annab matemaatika ka B1.2
Lähen hoopis Gruusiasse. Tbilisi Ülikooli. Vähemalt saan seminaridest aru, sest kui Erfurdis sarnane olukord peaks uuesti ilmnema ja ma uuesti aknast välja tahan karata (siinkohal on oluline, et väga nõtkelt - nagu antikangelased. Nagu Ämblikmees), siis on pisut kurb.
Kui Tbilisi mind võtab, loomulikult.
Eriti huvitav saab olema selle plaani tutvustamine oma rassistlikule isale (tõele au andes on ta segu natsist ja rassistist).
"Ma lähen Gruusiasse. Ja Armeeniasse. Üheksaks päevaks reisile, 5. aprillil jõuan tagasi."
"MIDA?! Kas sa oled peast SEGI? SINNA? See on nii OHTLIK! Nad on teistsugused - nad ei ole nagu meie (klassikaline rassihirm) - nad, nad - vaata mida nad naistega teevad!!11!"
"Isa, see on umbes vanim kristlik riik maailmas."
"MIS SEE LOEB!"
"Also, ma mõtlesin, et läheks pooleks aastaks elama ja õppima...ee... ehehh.."
"KUHU?"
"*pikk vaikus* - Soome (mis kurat on kõige ohutum riik ühe Eesti rassisti jaoks?)"
Noh, jah - kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis meie host Britt, kes Yerevanis elab, rääkis oma kogemustest, et õlle ja suitsuga tänaval kõndivale naisele ilmub küll must auto kõrvale, kust seest teda hooraks kutsutakse, aga olge nüüd - when in Rome...
Millegipärast kohtan reaktsioone nagu "Miks sinna, see on urgas" aina tihedamini, nagu oleks Tbilisi ülikool tunduvalt suurem urgas kui Tartu oma. Pealegi on see indviduaalne - idee poolest võiks igaüks meist praegu omandada vähemalt suureosaliselt Cambridge'i tasemel kõrghariduse ja me ei tee seda mitte seetõttu, et me seal ei õpi, vaid seetõttu, et oleme laisad molluskid (seletab ühtlasi ka asjaolu, miks me Cambridge's ei õpi). Hankige õppematerjalid ja hakake pihta, kõik on saadaval.
Taliesin oma ilusate prantsuse lauludega blogis meenutas mulle mingit filmi, mille mõnelt tobedalt filmikanalilt saja kanali läbiklõpsimise käigus avastasin.
Les chroristes - seal oli üks ilus laul. Teiste ilusate laulude seas.
Otsustasin korraldada ajakirjanikele ja suhtekorraldajatele peo. Tore pidu tõotab tulla, pisut veel oleks vaja veidi selle kallal mõelda. Tahan seda teha sajaprotsendiliselt - ulatudes selleni, mis pilt on baari hinnakirja taga. Need, kes on lugenud "Tõde ja õigus V" teavad aga, et ükski heategu ei jää karistamata - et pidu toimub järgmisel (mitte sellel) teisipäeval, siis hakkasid kisama magistrandid, kes arvavad, et kuna ma seda nädalavahetusel ei korralda, siis ma sülitan neile näkku, sest suurem osa neist on ainult nädalavahetustel Tartus. Oeh. Saadaks ka näiteks Levikale või Protestile Tallinnas kirja, öeldes, et ärgu parem üritagugi pidu teha, ma ei ela seal ega saa tulla.
Täna viin paberid Erasmuse naise kätte. Kohe kui motivatsioonikiri (wtf?) on valmis. Ma eeldan lihtsalt, et see on "vaadake, ma pole päris idioot" eesmärgiga kiri. Omapäraselt on mu saksa keele test alles homme, mis tähendab, et kui ma selle feilin, siis ei ole midagi enam kobiseda ka - lihtsalt ei saa. Pealegi viib testi läbi see õppejõud, kellega ma B2.2 kursuse eelmisel kevadel läbi tegin, mis tähendab, et läbi kukkudes oleks häbi ka -.-
Otsustasime Beritiga, et sügisel korraldame reivi! Tõelise üheksakümnendate reivi, kus on nii palju inimesi, et pead end vastu higiseid kogusid nühkima, muusika möirgab, neoonrohelisega värvitud silmad vilksatavad, kõik on nihilistid sel ühel õhtul. Otsustasime, et meie järgmiseks ülesandeks jääb pinnase sondeerimine läbi juhuslike süvaintervjuude - peame nii muuseas uurima inimeste reivivalmidust ning selle vajadusel neilt jungilikult kihte eemaldades välja tooma. Nälg peaks olema, mis teeb asjad lihtsaks. Ajakirjanduspeole tuli esimese 6 tunniga FB-s ligi 80 osalejat. Nälg on hea.
Armeenia läheneb! Ja Gruusia! Kui tore! Ja et ilmneb, et Gruusiast Armeenia pealinna Yerevani, sealt suuruselt kolmandasse linna Vanadzori ja sealt tagasi Gruusiasse sõitmine maksab Kokku umbes 340 eesti krooni, siis ma raha pärast ka enam eriti ei muretse xD Riia-Tartu otsad tõotavad tulla suurimad kuluatiklid.
Cuddy jättis House'i maha.
Ma elan juba teist nädalat üksi ja paar tükki läheb veel. Kadri leidis armastuse, mis on võtnud Norras töötava eesti mehe kuju ning kurameerib tollega nii Tallinnas, skaibis kui Norras.
Pean suvel vist Tartust minema kolima, kui Saksamaa Erasmus õnnestub. Mu vanemad ei näe mõtet Tartu korteri eest maksmisel, kui ma selle niikuinii septembris hülgan ja naasta ei kavatse. Point there. Pluss mul on Tallinnas töö. Tundub, et neile on justkui kiusu pärast kõik trumbid kätte jagatud. Keegi võiks avaldada soovi, ma koliks ta Kadri asemel oma korterisse ja teeksime minu osa pooleks - see oleks umbes 900-1000 krooni kuus. Kokku, üüri ja kommunaalidega. Ma oleks pool aega Tallinnas, läbud ei toimu korteris vaid sellest väljas. Jah?
...the thing you gotta know is ev'rything is show biz'...
Jei, geiuuring sai valmis!
Ja jei, tänane töötundide arv tipnes kümnega. Hommikul kella kuuest seminari jaoks küsimusi vastates kuni neljani, mil lõppes Euroopa poliitilised režiimid.
(Tahaksin edasi anda omapäraselt hea nägemuse, millest herr Mertelsmann loengus rääkis (viitega kellelegi, kes on ununenud): kuidas sünnib riik. On rändrahvad-nomaadid. Nad kütivad ja passivad mõne aja ühes kohas, lähevad edasi ja ktsivad sealgi. Lõpuks jääb nomaadikamp paikseks, harib üles põllu ja külvab. Osad aga vaatavad, et põllumehe ametist on palju atraktiivsem lihtsalt röövel olla. Pole rasket rügamist ega midagi, pappi saab ikka. Bandiidikambad hakkavad massiliselt mööda külasid ringi röövima. Siis aga - bandiitpealik pole enam noor mees ja tahab kuidagi ära kindlustada oma tuleviku. Mida teha? Piirkondlik vägivallamonopol, that's what! See piirkond on ainult meie kambale vägivallatsemiseks, tapmiseks ja vägistamiseks. See piirkond kindlustab sissetuleku - veelgi enam! Röövimise asemel võiks lihtsalt hakata terrori abil maksu nõudma. Näiteks 10% on hea. Kindel ja mugav. Külal on samuti enam-vähem - vähemalt ei tule teised bandiidid siia ja kuidagi stabiilsem on ka, pole enam sellist hirmu, et keegi sajab sisse ja siis on jälle veresaun. Ja bandiitpealik on ju ka huvitatud sellest, et külal majanduslikult hästi läheks, annab juba omalaadset reeglistikku elamiseks välja ja käitub omamoodi kohtuna külaelanike tülides...
Mingil hetkel hakatakse põliseid kohalikke pealikbandiite paruniteks ja kuningateks kutsuma. Ja juba elabki bandiitpealik mõisas. Ja ta parim sõber on kirik. Ja juba ta räägibki umbes taolist juttu, et jumal on teda saatnud - ja nad usuvad! Heil bandiitpealik! Maksu röövib ta edasi - lihtsalt nüüd pole ta nimi bandiitpealik vaid kirikuisa või hertsog või misiganes).
Mulle meeldib herr Mertelsmann. Tugeva saksa aktsendiga ütleb ta vahel "soovitan" asemel "soovin" ja teeb muid sama atraktiivseid vigu.
Nägin Bhutani (kas eesti keeles ei peaks see olema butaan? butaan on muuhulgas C4H10, segadus) kohta dokki ajalookanalilt. 90ndate lõpus hakkas absoluutse monarhiaga riik muutuma - hull kuningas Wangchuck hakkas mingit lollakat demokraatiat tutvustama! Kutsus kokku mingid rahvasaadikud ja ministrid ja... rahvas vaatas oma armastatud kuningat kui lollakat. Miks ta peab? Kõik oli nii ilus ja järsku on vaja mingit põhiseadust! Garh! Tugeva PR-ga sai kuningas rahva enam-vähem nõusse sellega, et ta polegi enam ainuvalitseja. Rahvas aga ei lase uuel rumalal süsteemil oma vana armastust lämmatada - õndsusega hoiavad tänavatel suuri billboard'e Wangchucki pildi ja sõnadega "ME ARMASTAME OMA KUNINGAT". He can't take t h a t away from us!
