oo-ooo--ooooo

Tallinn. Jälle. Palju. Neli päeva veel.
Tänasest kaheks päevaks Tartu põgenemisest ei tulnud midagi välja, sest töö pressis taas vahele. Bummer. Ma saan küll aru, et lähen võlavanglasse, kui tööl ei käi ja raha ei teeni, aga selleigipoolest tahan Tartusse. If you know what I mean. Wink-wink. Of course you don't. Phehehe. Oleksin vist päevaks läinud ka, kui poleks veebieksamit täna ning teist eksamit reedel.

Kevad on igal pool. Mütoloogilises mõttes. Olendid tärkavad ja tõstavad vaikselt oma kiilaka vastsündinud pea mullast välja ning vilgutavad oma hiigelsuuri laugusid vastsündinud hiigelsuurte silmade peal, sest esimest korda päikest vahtida on üsna ebamugav. Ja siis lasevad elu esimesel tuulehool oma veel niisket udukarvastikku sasida ning tunnevad, et nad on nüüd mingis uues maailmas, mis on palju suurem, kui see maa-alune urg oli.

Ma olen kiilakas ja vastsündinud ja eemalt kostab Edvard Griegi orkestrisüidi esimene osa "Hommiku meeleolu". Aga te ei saa jätkuvalt aru, millest räägin. Mis sest. Pange pusle kokku. Ma armastasin väiksena puslesid _@/

------------------------

Samuti, annan parima võrdluse preemia M. Lotmanile, kes oma blogis kirjutas Dominique Strauss-Kahni juhtumist, kus, arutledes ta motiivide üle, võrdles teda Zeusiga, kellel oli oma jumaliku võimu tõttu igasugune õigus sekkuda lihtinimeste ellu - näiteks silmates seksikat Trooja printsi, moondus Zeus kotkaks, röövis noormehe ja vägistas teda kuskil. Logisch.

Kapteni logiraamat. 19. mai, 2011.

Sess on kestnud nädala. Torm hakkab merel alles tõusma - tunnen seda oma kontides. Eile, pärast lõputöö ettekannet tarbijakäitumises kaotasime tüürimees Motivatsiooni. Ta libastus ja lendas pärast ränka ebaõnnestumist powerpointi esitlusega (lüümikupalaganiga) lihtsalt üle parda. Pidasime tunni aja pikkuse leinaseisaku ning tegime õhtu otsa mitte midagi kasulikku - mängisime Gennis ping-pongi, jõime Pirol õlut ja sõime Tavernas pitsat.

Nädala järeldus: ma ei tööta hästi vahetult enne tähtaegu.

Samuti, ma täpselt ei tea, kuidas ilma tüürimeheta edasi liigume.

Täna, pisut veel leinates, leidsin ühendlahenduse kahele inimeksistentsi oluliseimale probleemile: 1) Kuidas saada seksikalt pruuniks ning 2) Kas demokraatia taaskehtestamine oleks olnud Eestis 1930. aastate teisel poolel võimalik. Ühendlahenduseks oli essee kirjutamine kortermaja katusel päevitades. Ühendlahendus põrus, sest õues oli vaatamata petlikule päikesele ja siledale veepinnale mofuckin' külm. Pootsman Kofeiin viitas asjalikult, et tegu võis olla lihtsalt Poseidoni kurimeelse trikiga, et meie meeskond surnuks külmetada, enne kui Sessi lõppsadamasse jõuame. Pagan, see Kofeiin on ikka tark mees.

Paar tundi hiljem: katastroof! Me kaotasime pootsman Kofeiini! Ta haihtus katkiläinud kohvimasina tõttu olematusse. Suuremat katastroofi pole siiani veel juhtunud, sest Kofeiin täitis viimase päeva jooksul ka õndsa Motivatsiooni kohuseid tüürimehena. Kaks juhti ühe ööpäevaga - kes selle taga küll olla võib? Meie laev on hukule määratud.

Lähen ja söön Lotte krõbinaid ning ei pese ühtki nõud.

Kell on viie minuti pärast ükspuha

Viis minutit on veel aega, et leida üles toosama müstiline karvutu, kuue jalaga olevus, mida põhjamaalaste mütoloogias on aastasadu nimetatud motivatsiooniks. Ma tean küll, et ta on siin kuskil. Balls, kas sa ei võiks lihtsalt end ilmutada?

Esimene märk, et inimene peaks olema alarmeeritud lähenevast sessist, on see, kui ta läheb rahulikult aprilli keskel raamatukokku, et paar tundi surnuks lüüa ja midagi lugeda, ning ta ei leia kohta. See kurjakuulutav fakt ei ole aga veel päris piisav, ei too veel sessi päris kohale.

Tõeline sõjasarve hääl on see, kui facebook'i ilmub sündmus nimega "ööraamatukogu". Kui juba raamatukogu töötajad ütlevad, et nüüd me võime keskööni ka kohal olla, peaasi et teil, lapsed, hea on, siis on midagi juba tõsiselt viltu. Tasub välja kaevata märkmik ning lapata ÕIS-i - kas pole mitte järgmine lõputöö/eksami/vms gigantse ülesande tähtaeg juba homme? TÄNA?

Kui esimene faas - eitamine ("Aega on, lähme välja?") - on üle elatud, ning teine ehk süüdistamine/viha ("Kõrgharidussüsteem on nii vale struktuuriga") samuti, siis on lootust, et peagi jõuab kohale depressioon ("Jätan ülikooli pooleli ja hakkan kassapidajaks"), misjärel saabub leppimine. Samas, ma ei jääks lootma.

Tagasi raamatukokku nüüd, laddies, tagasi natsi-saksamaa ja muude olevuste juurde. Kell saab kohe ükspuha. RUN!

Blobby!

Mr Blobby - tegelane saates Noel's House Party, BBC, 1990-ndad. Permanentse irve ja võbelevate silmadega roosa löga, kes kasutab kommunikatsiooniks vaid üht sõna - "Blobby!" - muutes häälevarjundit. Ilmselgelt Otto-Triinu horrific sugulane.

Pean lisama antud kirjutise peale Twitteri ka oma blogisse vaid sel lihtsalt põhjusel, et leian selle olevat võrratu.

http://www.douglasadams.com/dna/19990901-00-a.html

Douglas Adams, How to stop worrying and learn to love the Internet.

Muuhulgas kirjutas ta ka Hitchhiker's Guide to the Galaxy.

Et kaasaegsed inimesed eelistavad lugeda kokkuvõtet enne sisu, annan teile tsitaadi:

1) everything that’s already in the world when you’re born is just normal;

2) anything that gets invented between then and before you turn thirty is incredibly exciting and creative and with any luck you can make a career out of it;

3) anything that gets invented after you’re thirty is against the natural order of things and the beginning of the end of civilisation as we know it until it’s been around for about ten years when it gradually turns out to be alright really.

Apply this list to movies, rock music, word processors and mobile phones to work out how old you are.

Surikaadid*

Ma hakkasin jälle jooksmas käima. Tähendab - olen mõne korra käinud. Ei pea uuesti minema, kui ei taha (olen avastanud, et kui mul kujuneb peas sellest kohustus, kahaneb motivatsioon olematusse).

Esimene kord kestis umbkaudu 20 minutit, sisaldas umbes kümne minuti mahus kõndimist ning kohati oli mööda Emajõe äärset teed joostes tunne, et viskuks siinsamas põõsasse, kaotaks teadvuse ja laseks loodusel oma nõrgad lülid loomulikul viisil kõrvaldada.

Teisel korral valitsesin maailma. Okei, Emajõge. Pulss tõuseb jätkuvalt üsna kiiresti ning kõndimispause tuleb teha - aga ma nii veetsin kokku väljas tunni.

Samuti, Emajõe ja Anne kanali vahel on täiesti ekstraordinaarne rada, mis viib otse Ihastesse, ning kui päike loojub ja eemal on paneelmajad ja loodus ja kõrvus on

Ei tõsiseks mind tee kõik maailm,

millega mind hirmutatud.

Lai valgustatud tee, kolmas silm

ärkvele on raputatud.

Silmalaud, võbisevad laud

teavad oodata, oodata, oodata

neid huuli.

Minu laul, armastuse laul,

palun oodata, oodata, oodata,

küll valmis saan ta kord.

...siis on väga hea tunne. Ja sellistel hetkedel mõtlen tõesti, et Dagö ongi Jeesus, kes saadeti maa peale, sest inimkond on pattu langenud ning neile tuleb kõrgemat tõde kuulutada (ning ära lunastada, kui aega üle jääb).

-----------------------------------------------------------------

In other news, kogun julgust ja viitsimist, et hakata otsima andekaid, akadeemiliselt võimekaid ning uudishimulikke noori oma isikliku ajalehe tarvis. Tähendab, ülikooli ajalehe tarvis. Ülikooli, ülikooli, ülikooli, mitte minu. Just. Kogukonna tarvis, mitte minu esimene samm maailma valitsemise poole. Ei.

-----------------------------------------------------------------

Samuti tahaks teha Lion Kingi filmiõhtu.

*Sõna, mis on mu elu jooksul mulle kõige vähemal määral meelde jäänud ja seetõttu suurima koguse pingeid tekitanud. "Mis selle EFFING looma nimi on, keda "Lõvikuningas" esindab Timon? MIS?"

(Fielding, H. "Bridget Jonesi päevik", p 215)

"19.30. Võeh! Suitsetajate vagun osutus koletuks sealaudaks, kuhu õnnetud ja trotslikud suitsetajad olid kokku pressitud. Olen aru saanud, et enam pole suitsetajatel võimalik väärikalt elada, sest nad sunnitakse eksistentsi limastele äärealadele tusatsema. Ma poleks vähimalgi määral üllatunud, kui vagun oleks salapärasel moel mõnele kõrvalteele suunatud, nii et seda poleks sestpeale enam iial nähtud. Ehk lasevad erastatud raudteekompaniid käiku suitsetajate rongid ja külaelanikud raputavad rusikaid ning pilluvad neid kividega, hirmutades lapsi juttudega rongides sõitvatest tuldpurskavatest elukatest."

Word.

Ma ei jaksa siin linnas enam kauem olla, isegi et mitte teisipäevane kruiisilaev ära oodata. Olin nähtavasti nii ähmis lahkumismeetodite leidmisega, et maksin veebis bussisõidu eest korraliku €9,60, selle asemel, et märkida, et olen vabariigi täieõiguslik akadeemiline tudeng ning maksta €3,60.

Finally.

Lõpuks hakkavad asjad tasapisi laabuma. Lõpuks ometi (oma korterikaaslase väga arukal nõul, kirjutada kõigest talle käsitsi kiri, täpselt nagu vanasti) hakkan ma aimama, mis toimub. Kirjutamine, tänuväärselt, on piisavalt aeglane tegevus, et mõte jõuab selle jooksul väga palju areneda - käsitsi kirjutades võib suurimaid müsteeriume lahendada.
Ja ma lahendasin. Vähemalt ei ründa mind enam mingi ebamäärane must gaasipilv, mis lõugab ja märatseb, ja mul ei jää üle muud, kui istuda, erinevaid seriaale vahtida ja üle saada. Lõpuks on mul aimu. See on parim tunne maailmas.

Ja tänu sellele on mulle ka ravimeetod selge. Lihtsalt - vaja on sõpru, veine ja laulu. Ma leinan alati lauluga, tavaliselt mõni Dagö oma (kuid ei pea) - kinnitan selle olukorra külge ning igavesest ajast igavesti jääb see laul minu jaoks kindlat olukorda sümboliseerima.

Hingake rahulikult. See bloog muutub järk-järgult emovabamaks.

-----------------------------------------------------------------
Also - Merkaga Pirol istudes ilmnes huvitav tõsiasi. Ma nimelt ei ole seda iial imelikuks pidanud - ausaltöeldes olen päris ära harjunud - et me mõlemad veedame oma elu pidevates paranoiades. "Normaalne inimene läheb duši alla ning ta kõige suurem hirm on see, et šampoon läheb silma. Mina lähen duši alla ja mu suurim hirm on see, et Bloody Mary tuleb vaikelt peegli seest välja ja lõikab mu seibideks."

Alles siis hakkasin mõtlema, et ma olen eluaeg kartnud paaniliselt pimedust, tumedaid ukseavasid (uks on lahti, tuba pime), olukorda, kus kardinate vahel on pilu, ning vähemalt 10 aastat pole ma julgenud mõni jäse pisutki üle voodiääre magada, sest (see pole enam hirm, vaid teadmine) keegi haarab sellest kinni. Kuigi viimase paari aasta arengu tulemusel julgen nüüd jäsemeid teki alt väljas hoida vahel. Ja õhtul üksi kodus olles (kus on pimedad ukseavad ja kardinatepilud) ei julge ma enne vetsu minna, kui tõesti enam muud üle ei jää, kui oma valgustatud toast lahkuda. "Kurat võtaks, ma saan sellega hakkama küll." See vist tõesti ei ole normaalne, kuigi ma pole iial varem mõelnud, et see pole.

Väiksena, kui ma ei elanud mitte kahetoalises korteris vaid seitsmetoalises majas, siis oli paanika mõnevõrra hullem - mõtlesin endale välja mantraid, kui oli vaja üksi keldrisse minna või mööda pimedat koridori kõndida. "Kui ma käsi rusikas hoian, ei saa midagi juhtuda."

Ma ei karda Bloody Marysid - minu puhul on need tavaliselt lihtsalt tumedad kogud. Samuti on see peamine põhjus, miks ma pole viie aasta jooksul nõustunud ühtki õudusfilmi vaatama. All hell breaks loose.
Pagan võtaks.

Normaalsus juba paistab. Kaugelt ja häguselt. Loomulikult võin seda endale ka vaid ette kujutada. Aga ma mäletan, et ükskord oli normaalsus, ning miski ei viita justkui, et see tagasi ei tule.

Eks? EKS?

Võiks muidugi protsessi kiirendada. Võiks minna kinno või külla, kui keegi sinna kutsub, mitte lihtsalt.. mitte minna, sest "vingving, tunne on närune". Võiks, eks.

Samas avastasin eile omapärase tõsiasja: when in distress, tee asju, mis iseeenesest sulle meeldivad. Mine kaltsukatesse. Osta viinamarju ja pitsat.

Also, Doctor Who on hea.