29. juuni 2011

Ühe püüdlused vältida vägivaldseid aadrilaskmiskatseid


Kui keskajal oli Tallinna majaomaniku, s.o kodaniku põhikohustusteks muuhulgas maksude maksmine ja nädala või paar aastas linnamüüril vahipidamine, siis 500 aastat hiljem on minu puhul neile lisandunud ka aadrilaskmine. Millekski muuks ei saa nimetada seda, kui inimene käib neli korda aastas verd andmas.

Lükkasin parasjagu rahumeelselt Jõgeva arvukates kaltsukates vanaema külastamist edasi, kui helistab number, kes on mul salvestatud Verekeskuse nime all. Põhjus, miks nad salvestatud on, seisneb just säärases kõnes, nagu ma sel hetkel sain.

"Tere! Verekeskus siin, tahtsime teavitada, et null-veri on peaaegu otsas (koduleht näitab, et 50% peal) ja et ehk tuleksite nüüd annetama."

Vastus number 1: Ma kahjuks ei saa, sest ma üldse ei viitsi, pelgan nõelu ja annan üldiselt verd nii tihti, et see hakkab tervisele halvasti mõjuma.
Vastus number 2: Ma kahjuks ei saa, sest ma kolisin Iirimaale.
Vastus number 3: Ma tulen kolmapäeval.

Kasutasin viimast, kuigi õige on esimene, ja ei läinud kohale! Vean kihla, et säärase kuriteo eest on reserveeritud koht põrgu kuuendas ringis (umbes nagu vähihaigelt lapselt kommi võtmine), kuid nagu öeldud - üldse ei viitsinud.

Verekeskus hakkas mulle meenutana üht vanameest, keda Tartu tänaval kohtasin. Kõndisin mööda Raatuse tänavat alla ning lõpuks Treffneri pargi juures lähenes mulle üks tilluke ja igerik vanamehenäss, kes alustas oma leelotava kõneviisiga minuga rääkimist juba ammu enne, kui teda märkasin.

"Tüüüütreke, armsake, kas oleks ehk aega osta mulle väheke süüa, saaks lastelastele pisut hamba allagi - teised puha nälgas ning vanemad välismaal tööl, pole midagi teha..." (üllatavalt korduv perekonnamuster vanainimeste kerjamispalvetes).

Kui inimene läheneb ja ütleb, et anna paar eurot, bussipiletit on vaja, siis mõtled automaatselt, et ma ei taha kuidagi kellegi alkoholismi või kurat-teab-mida rahastada. Kui aga läheneb vanamees, kes ütleb, et palun kartulit, siis on päris kole tunne ära öelda. Comarket oli saja meetri kaugusel, võtsime suuna sinna.

Vanamehe palved sisaldasid:
Pisut kartulit
Pisut saia
Pisut suhkrut

Poes olles, vanamees püüdis korvi laduda:
10 kg kartulit
3 kg suhkrut
2 leiba
3 saia
1 terve kana
3 pakki suitsu
kilo külmutatud kala
2-3 purki suppi
... nimekiri jätkuks, kui ma poleks juba jooksuga kassa poole visanud. Kui ta parasjagu oli kana kätte haaranud ja valjult üle terve poe leelotanud "Jaaaaa, tütreke, kana on taaaarvis, on vajaa...", siis seepeale tõmbasin korvi eest ära ja ütlesin, et mul pole endalegi kana ostmiseks raha ning et rahuldugu nüüd oma 10 kg kartuli, suhkru ja saiaga, ülejäänu on kahjuks üle mu võimete. Seepeale ei kohkunud vanamees põrmugi tagasi, vaid langes peaaegu põlvili, nagu seisaks seesama külmunud kana ainuisikuliselt tema ellujäämise ja mahasuremise vahel, ning kriiskas üle terve poe: "AGA TÜTREKE, KANA PEAB, KÕIKE SEDA PEAB, PALUN SIND, PALUN SIND VÄGA".

Kliendid vahtisid teda põnevusega, müüjad aga täpselt sellise tülpinud näoga, et näe, Jaan on veel ühe naiivse nooruki lohku tõmmanud.

Ma ei lasknud tal aga end kanaga hirmutada ning panin nagu soomusrong kassa poole. Kui ma olin täiesti kohutavad seitse eurot ta kartulite, suhkru ja saia eest maksnud, siis kisas vanamees kuni välisukseni täpselt samal volüümil edasi, et ehk mahuks raha sisse veel pakk suitsu ka, et kas ikka üldse ei mahuks, et ehk ikka..

ja mina lahkusin lõplikult vihastatuna, põhiliselt seetõttu, et ta ei öelnud mulle aitäh, vaid mangus suitsu. Samas, mis pagana aitäh - keegi sai kartulit ja saia, ehk pigustas järgmise arvelt suitsud ka välja, mis aitäh?


Ehk oleksin verekeskuse vastu leebem, kuid esiteks rääkis see naine, kes sai mingisuguse teenetemärgi oma rohkete vereannetuste eest, et ta ei saagi enam pärast 20 aastat verd mitte anda, sest vererõhk tõuseb liiga kõrgeks, olles harjunud pidevalt pool liitrit välja laskma, ning teiseks: nad võtavad mu heategu iseenesestmõistetavalt - see pidev helistamine on juba nagu ma oleks mingi vereteenistuja ja nad tuletaks mulle mu ametikohustusi meelde - täpselt nagu see kuramuse vanamees oma kanaga.


26. juuni 2011

Vanemad on nagu kodutud: sa tead, et oleks kena nendega viisakas ja meeldiv olla, kuid vahel on nad lihtsalt nii kuradi tüütud.

Tänase päeva jooksul igavusse surnud ajurakke: 1/5 koguarvust
Tunde veedetud Lotrot mängides: 1/5 koguarvust
Edenemine kohtades ühikajärjekorras: 1 (303 pealt 302-le)


Et ma siin Tallinnas olen ning päevad pigem töövahelise ajana mööda saadan, siis on mul ainulaadne võimalus jälgida oma vanem-isikute vananemist.

Mäletate, kuidas kunagi (vähemalt minu puhul) saabus aeg, see võis olla 14 või 15 aasta paiku, kui kogu maailm sai järsku selgeks ning selgeks sai ka see, et meie vanemad pole sugugi säärased arvamusliidrid, nagu neid kunagi kujutasime. Tegelikult ilmnes lausa selles uues ja avanenud maailmas, et vanemad on üldiselt rassistid ja homofoobid, keda grammigi ei kõigutanud, et nafta saab otsa ja poolused sulavad - probleeme hindasid nad üldse omaenese mätta otsast. Mäletan, kui marru mind ajas, kui mu ema ütles tüdinult, et ma vait jääks ja laseks tal rahus "Kirgede tormi" vaadata, sel ajal kui mina püüdsin talle selgeks teha, kuidas kurjad juudid vaeseid palestiinlasi kiusavad.

Igatahes - ilmnes, et vanemad on võrdlemisi kitsad võrreldes kogu selle suure ja olulise maailmaga, aeg-ajalt ajavad nad lausa naeruväärset juttu ning vähemalt mina ei osanud vait olla, kui jälle keegi poetas mõne mõttetera nagu "kõik araablased on terroristid" vms. Mis omakorda muutis hilispuberteedi üsna raskeks, sest oma tuppa võid ju end lukustada, aga külmkapp ja tualett on paratamatult teisel pool ust.

Nüüd neil aastail, kus ma veedan suurema osa ajast 180 km eemal, on kõik maailmavaatelised erimeelsused tagaplaanil, ning esiplaanil (iga külastuse ajal) on olmeprobleemid: mis ilm Tartus on? kuidas koolis läheb? liiklusolukord Tallinn-Tartu maanteel? mida hullu Savisaar jälle korda on saatnud? mis Tartus parem/halve on? Klassikaline info, mis hoiab poliitilistest (Savisaar pole poliitiline arvamus, vaid ühendab pahameeles rahvast, nagu laulu- ja tantsupiduseda kunagi ei suutnud), religioossetest ja olmelistest veendumustest kramplikult eemale, sest nüüd oleme kõik täiskasvanud ja mis eristab täiskasvanuid puberteetidest: nad on hakanud paratamatust tunnetama. Pole enam mõtet. Las nad olla. Pole mõtet isegi väljendada oma arvamust, et homodel võiks lasta lapsendada või et Mikser teeks peaministrina üksi rohkem ära kui Ansip ja Laar kahekesi. Me oleme nüüd suured ega taha olukorda ebamugavaks ajada, kui veedan Tallinnas külas ainult neli ööd kuus. Pole lihtsalt vaja.

Niisiis - vanemad on jätkuvalt tobedad. Nad on isegi tobedamad kui varem, sest vähemalt minu omade puhul tundub, et nad on 4 aasta jooksul 15 aastat vanemaks jäänud. Las nad aga räägivad rahus oma tobedusi. Me kuulame nad ära, naeratame ning räägime innukalt, kuidas Järvevana teel on ikka veel remont ning millal nad küll ükskord ära lahendavad selle Ülemiste ristmiku ning ega seal ju suurt loota polegi, kui Tallinna eelarve voolab ju Raepressi, mis on nii nõme et paneb kõrvad huugama. Ning üleüldse tulevad jälle soojad ilmad ja nii tore, sest tükk aega on päris külm olnud ning lõpuks jutustab mu ema mulle viimase napaka minu-sarja raamatu ümber ("Minu Nepaal": ühistranspordis istus mees kohtade puudumise tõttu juhi sülle ning juht sõitis rahus edasi).

See on tore, see töötab ja see tõenäoliselt kestab samas rütmis (küll aina vähenevate kohtumistega) terve ülejäänud elu. Praegu on aga jama. See rütm töötab siis, kui tihti ei kohtu. Praegu ma olen aga võrdlemisi palju Tallinnas, mistõttu ma näen ja kuulen neid terve aja vältel. Täna - esimest korda üle kuu aja juba nähvasin. Kui nii edasi läheb, siis on nädala pärast jälle piigid väljas - ärritus ei kasva ühtlase sirgena, vaid järsenevalt, nagu eksponentfunktsioon. Homme saab õnneks ehk isegi mitmeks päevaks Tartusse, niisiis aega jälle kannatust koguda, et siis tagasi tulla ning kuulata veel telesaadete ja raamatute kokkuvõtteid.

On the bright side: nemad küll minu silmis vananevad, aga mina hakkan nende silmis vaikselt autoriteeti omandama. Kunagi, kuigi ma olin kõikvõimalikud maailma artiklid kuni riikide kohalike lehtede omadeni Iisraeli-Palestiina teemadel läbi lugenud, väitsid nad ikkagi, et ma ei tea teemast midagi, mistõttu on parem kuss olla. Nüüd aga lendab igasuguseid (peamiselt ajaloolisi) küsimusi. Well *hõõrub käsi* dominator becomes the dominatee.




See on lihtsalt irooniline. Eile võtsin kokku oma viimased tahtejõuriismed ning saatsin viimase essee ära. Suvi.

Täna: mu peamine meelelahutus on e-kyla portaali vahet vilkumine ning oma ühikakoha järjekorranumbri kahanemise jälgimine.


20. juuni 2011

WAAAAAGH


Viimase kolme päeva jooksul tarbitud kaloreid: 34 505 290
Viimase kolme päeva jooksul veedetud tunde mõeldes, et peaks eksamiks õppima: 72
Viimase kolme päeva jooksul veedetud tunde õppides: 15

Eile: käisin hommikul tööl, saabusin koju ning pärast niisama vahtimist otsustasin, et enne ei ole füüsiliselt võimalik õppida, kui olen ära söönud kilo maasikaid. Järgmine asi, mida mäletan, oli see, et olin ratta seljas ja teel maasikaid tooma.

Tund hiljem: laman voodil, õgin maasikaid ja vaatan "Meeleheitel koduperenaisi".

Also: homsest ei ole see bloog enam praktiline tarbebloog "Mari vinguportaal" vaid hakkab sisaldama korralikke, pealiskaudselt suviseid toredusi.

Meanwhile...

EKSAMINI ON 14 TUNDI JA MA POLE VEEL ATEENA PÕHISEADUST EGA KURAT-TEAB-VEEL-MIDA ÜLDSE LUGENUD! Ma olen hale, läbipõrunud inimplekk, kelle peale kõik akadeemilised elemendid ühiskonnas näpuga näitavad ja naerda kõõksuvad.

Aitäh, sina, kesiganes sa geneetilist maailma organiseerid - tänan väga kahe kõrvutatud kvaliteedi eest - nimelt mu tohutu kohusetunde ja tohutu laiskuse eest. Tänan, tõepoolest.





Kus mu šokolaadipudingud on?


18. juuni 2011

Puhang


Jõudluspuhang* vallutab mu järgmiseks kolmeks päevaks. Kõik on ammu suvepuhkusel, Tallinna Rahvusraamatukogus on rohkem töötajaid kui külastajaid, UT omas toterdab veel ainult ainult valju häälega seletav inglise vanahärra üksikult mööda saale. Kõik on kaotanud igasuguse sügavuse, umbes nagu päike oleks plahvatanud jäätiseid ja igal pool on ainult neoonvärvid, bambusplätud ja paljad inimesed.
Minu kohustuste maailmas pole aga kedagi säärast. Siin oleme vaid mina ja sina, diplomaatia ajalugu ja Euroopa mõtlejate kirjatükid - ning ma kavatsen teid endale korralikult pähe taguda, et teisipäeval eksam sooritada ja edaspidi ainult bambusplätudega ringi laperdada. Ainult oodake ja vaadake.

In other news, ostsin täna Uuskasutuskeskuse rattalaadalt 30 euro eest jalgratta, mis näeb välja midagi sarnast, ainult punakaspruun ja nahast vedrusadulaga.



Samuti tundub, et jaanipäeva olen üksinda Mustamäe korteris, sest 24. juuni hommikul on töö. Ootan kõikvõimalikke pakkumisi, mis ei sisalda Tallinnast lahkumist.

Kas ma ütlesin üksi? Ma mõtlesin mina ja mu uhiuus 3 kuu pikkune LotRO pakett!


*Kairiini persooniloos Reet Ausiga rääkis viimane, et motivatsiooni ta ei usu - on vaid soov end täiendada ja areneda. Selle teooria kohaselt oleks laisad momendid lihtsalt tavapärane väsimus, millest inimene virgub, ning nagu auruvedur edasi rühib. Meeldiv teooria.

12. juuni 2011

Inerts




Bloog toppab, sest midagi ei toimu. Samas, olgu Shiva tänatud, et ei toimu.* Tööpäevad Tallinnas ja vahel mõned mittetööpäevad Tartus. Eksam on alles 21. juunil ning ootab õppimist, päike küpsetab ja päevad venivad - vahel tundub, nagu aeg läheks mööda vaid inertsist, justkui oleks seda miski terve aasta tagant lükanud ning mai lõpus kadus tagantlükkaja jäljetult, nüüd liigub ta vaid selle kunagise hoo arvelt. Inertsist. Varsti peab uuesti vedama hakkama, ma tean, aga tunnen end nagu auto vabakäigul ja see on küllaltki vabastav tunne, mida aeg-ajalt tunda.

Pärast "Triumfikaart", mis on täiesti ainulaadselt vinge oma hullumeelselt negatiivsuselt, võtsin ette tõelise inertskirjanduse - "Mõrv Idaekspressis" - Christie, Agatha. Suvine Book Challenge: 2/10. 3, kui lugeda seda 50 lehekülje pikkust tillukest brošüüri sinnahulka.


*Family Guy tore hetk: keegi tõstab käed taeva poole ja tänab Jeesust, mispeale Jeesus vaatab kohatu ilmega allapoole taevast, öeldes "Erm... tegelikult, see polnud just minu teene", ning ta kõrval seisev Shiva raputab oma arvukaid siniseid käsi, öeldes "Ei-ei, ära muretse, ma olen harjunud sellega".

8. juuni 2011

Hapukoor ja vandenõuteoreetikud


"...ajalehed. Raadio. Valetajate ja argpükste lõputu loba. Dekontsentratsioon sõnalaviini toimel. Ajude konfusioon. Aldis igasugusele demagoogilisele mögale. Harjumatus mäluda äratundmise kuiva leiba. Nürimeelsus. Tobedus."

Arc de Triomphe - Remarque


Te saate ju sellest kõik aru. Kõik saavad aru, et info mahu suurenemisel on mingid tagajärjed. Kakssada aastat tagasi oli maailmas üks miljard inimest, sel aastal täitub seitse. Kakssada aastat tagasi oli standard-infohulk arenenud riigis miljard ühikut väiksem kui täna. Sel peab olema mõju, me ju mõistame seda. See ei ole võimalik, et õhu koostises suureneb hapniku protsent 16-lt 30-le ja sel ei ole meie füüsisele mõju. Ehk arendame endale mingi muu ehitusega elundi, millega uut õhku hingata, sest vana ei kõlba enam. Loogiline, eks. Sama loogiline, kui see, et infol peab olema mingi mõju.

Me saame sellest aru - me võime aru saada ka sellest, et (nagu tänapäevaks on erinevate filosoofide ja bioloogide hulgas järeldusele jõutud, vt Akadeemia nr 5: 2011) me ei oma grammivõrdki vaba tahet, vaid tegelikult tekib tahteimpulss ajus pool sekundit pärast seda, kui keha on juba aktsiooniks liigutama hakanud. Me ei ole võimelised mäletama, miks me mingit tegu teeme, sest see lihtsalt ei jäädvustu meie teadlikku mällu, suudame vaid hiljem suua mingi asjaliku seletuse, miks ma oma kätt liigutasin, lihtsalt et mitte paista endale lõputult tobe.
Me võime uskuda, et asjad sünnivad kas puhtalt selle arvelt, mis on varem juhtunud (Nietzsche) või on mängus ka mingid loodusseadused, vahet ei ole. Keegi, kes temaatikale vähegi aega on pühendanud, ei usu vabasse tahtesse (moodne, mitte tõde, that is, sest ka need olid oma aja spetsialistid, kes uskusid, et maa on lapik ja hiljem, et päike keerleb ümber maa (viiendik ameeriklastest usub seda tänaseni, kusjuures üldiselt ei tea nad, mis on molekulid, ning ainult kümme protsenti teab, mis on radiatsioon. Kõrvalepõige)

Me võime aru saada sellest, et kui USA käivitas I maailmasõja ajal esimese tõelise moodsa valitsuse propaganda-skeemi, siis selleks moodustatud Creeli komisjon suutis kuue kuuga patsifistlikest ameeriklastest verejanulised põrgukoerad teha, kes tahtsid jäsemeid küljest tirida kõigel, millel on seos Saksamaaga. Lihtsalt saa rahva haritud osa enda poolele ja sa oled edu ise. (Chomsky)

Me võime aru saada isegi veel sellest (kuigi tundub juba pisut vandenõuteooriatesse kalduma, eks), et kogu see plahvatuslikult kasvanud meelelahutustööstus - pereemad vahtimas Oprah't või sitcom'e - on riig poolt toestatud peamiselt, et inimesi apaatsetena hoida, sest "kõik liikuv on alati tugevam sellest, mis ei liigu" (Remarque) ning parem, kui inimesed ei liigu, kui tähtsat onud poliitikas asjad joonde ajavad.

Me võime seda mõista - ning takkaotsa veel mõista veel ka kõige muserdavamat asjaolu - nimelt seda, et demokraatia jaguneb laias laastus kahte: 1) usk, et rahvas peab osalema poliitikas nii palju kui vähegi ilm ja tervislik seisund lubab, ja 2) usk, et rahvas on rumal ning ainult spetsialiseeritud klass tohiks suuremaid otsuseid rahva eest teha, nii et rahvas jääks vaatleja rolli. Ja kui me mõistame seda lohutut duaalsust, siis me võib-olla isegi mõistame, et olgu mis on, teine variant tundub mõistlikum (eriti arvestades, et ma peaaegu ei tunnegi kedagi, keda pisutki huvitaks olulised riiklikud otsused või kes ilmutaks soovi kaasa rääkida). Mis tähendab, et meie odav meelelahutus, infovool, alkohol, misiganes - kõik, mis on disainitud mõistuste apaatsena hoidmiseks, on õigustatud. Me ei tahagi rohkem. Ja meil on hea oma sitcom'ide ja õllede ja kuramuse klubiõhtutega.

Ja me mõistame seda suurt illusiooni, nagu oleks see minu valik, et ma homme kell pool kaheksa tõusen, end tööle ajan, pärast seda (kõrbenult) koju tagasi tulen, uudiseid loen, isa juurde lähen, bussiga sõidan... ja kuidas riikide vahel võivad keeda sarnased konfliktid, mis varasemate sõdade eel, kuid me ei teaks sellest midagi, sest infosüsteem on palju paremini organiseeritud, täpselt nagu meist suurem osa ei anna praegu endale aru tegelikest võimusuhetest maailmas, kus USA praktiliselt kuulub Hiinale, ning kui midagi ka lekib, siis ei kaalugi me võimalust, et keegi selle suitsukatteks lekitas, wikilekked siia konteksti. Pealegi pole peagi (või juba) tingimata tarvis armeed, et riik maha tõmmata - näiteks ruumitäis häkkereid võib ka asju teha ning uudis sellest ei pruugigi meieni jõuda, sest kuramuse uudisportaalid ka ei tööta.


Ma ei kannata ühtki vandenõuteooriat stiilis "suur meteoriit tuleb" või "ühed lendavad taevasse, teised põrgusse" - aga ma usun siiralt, et negatiivne sõna "vandenõuteoreetik" on samuti rahva poolt kasutamisse antud. Tuletab igatahes meelde Terase streiki, 1937, kui Pennsylvania osariigis puhkes tööliste streik, kes nõudsid õigusi. Äriomanikud andsid seepeale välja PR-kampaania, mis kujutas laiema avalikkuse ees streikijaid kui "ühtse rahu ja huvide rikkujaid - kurje amerikanismi rüvetajaid", streikijad olid "nemad" ja ülejäänud Ameerika "meie". Kui midagi on vaja, siis alati saab. Sõna "vandenõuteoreetik", mis tegelikult ei kanna endas grammigi positiivsust, tundub tõepoolest äärmiselt sarnanevat selle juhtumi "kurjade töölistega", sest need põrgulikud vandenõuteoreetikud ka ju suurt muud ei tee, kui elavdavad oma igavaid igapäevaelusid mingite pettekujutelmadega. Peaks kuskil mõni lennuk alla kukkuma, kus oli vähegi tähtis nina sees, siis jõuab lennuk vaevalt maapinda puudutada, kui vandenõuteoreetikud on juba õiges kohas kogunenud, uurimaks lennukit ning arutamaks, milline riigipea küll selle kavatsetud mõrva võis sooritada (tõenäoliselt USA).

Ja me mõtleme ja me ei saa aru, miks me mõtleme, nagu me mõtleme. Põrgu päralt. Ja kui me eriti pingsalt mõtleme, võime aru saada tõepoolest siiski asjaolust, et osad mõtted (vandenõuteoreetikute imidž näiteks) on kujundatud, et meedia võimendab kõike seetõttu, et meedias töötavad ka inimesed mitte robotid, ning inimestel on kalduvus asju uskuma jääda, me võime mõista ka kogu meie mõttemaailma baasstruktuuri ülesehitatust kellegi poolt ja et maailm võib õhku lennata ja meie saame sellest teada sel hetkel, kui maapind meie jalge all seda reaalselt teeb -

kõike seda võime seda kuramuse bloogi ja erinevaid teoseid (nende inimeste poolt, keda reaalselt veel huvitab ja kes mõistavad) lugedes mõista. Ja viis minutit hiljem - kui oleme kolm minutit seda infot seedinud, läheme me teise tuppa, ehitame köögis võileiva või liigume veebis mujale, ning unustame selle kõik, sest ilmnes, et hapukoor on otsa saanud või mingi uus hinne on välja pandud või "Ameerika supermodell" algas Kanal2 pealt.

Alati, alati, alati jääb hapukoor oma olulisuselt üle trumpama rahvusvahelisi suhteid, maailmasõda ja meie endi mõttemaailmade konstrueeritust aastakümnete pikkuse propaganda poolt.

5. juuni 2011

Positiivne:
  • Kui mu palk ülehomme laekub, olen peaaegu võlavaba. VõlavabaM. Pisut võlavabam. Jea.
  • Olen ametlikult (99/100) Jaama tänavalt välja kolinud. Kolimine on salapärane. Algul vaatad, et näe, mõned asjad on riiulitel - lähen hangin 5-7 kasti ning panen asjad kastidesse. Siis selgub, et kaste on 10 tükki liiga vähe, et mõned asjad vajavad kõigepealt lahtimonteerimist, et enamik asjadest vajab sorteerimist, et kilekotid said majapidamisest otsa, et hakkad kohe-kohe insulti saama, sest oled terve aja pakkimise saateks telekast According to Jim'i vaadanud, mis on TOP5 halvima sitcom'i hulgas - lõpuks oli põrandal ligi kolmkümmend objekti, mis sisaldasid mu asju ning mis tuli autosse toppida.
  • Suve lõpus on tõenäoline suur riiete äraandmispäev minu ühikatoas. Kui ma just ei viitsi neid Tallinnasse kirbuturule vedada. Mida ma tõenäoliselt ei viitsi. Sest see on tüütu. Jaama tänaval oli minu toas kaks identset nõuka-aegset riidekappi, mis kõike ära ei suutnud mahutada. Ühikas on mul ... ma ei tea misasi, aga kindlasti mitte kaks riidekappi. Niisiis - äraandmispäev!
  • Tallinnas on jahe.
  • Sain eksami 7. juuni pealt 21. juuni peale lükata. Win!
  • Soovituslik kirjandus: Noam Chomsky Media Control: The Spectacular Achievements of Propaganda. See pole raamat, see on brošüür. Nähtavasti tegi Massachusettsi ülikool uuringu, milles küsiti ameeriklastelt muuhulgas, palju nad arvavad, et ameeriklasid Vietnami sõjas kohalikke tapsid. Enamik ütles 100 000. Tegelik on 3-4 mln. Huvitav, mida me sakslastest arvaks, kui nad väidaks siiani, et holokaust tappis 200 000 juuti? Noam Chomsky on lahe.
Negatiivne:
  • Mul on Tallinnas igav. Hakkasin "Triumfikaart" lugema.