Also

Vean kihla, et teie pole leiutanud uut karbeeni nimega metüleen 20 aastat enne, kui teadlased suudavad tõestada selle olemasolu. Donald on.

Aasta siis oli 1944. Kakskümmend aastat hiljem sai Disney kirja California Tehnoloogia Instituudist, et nad on selle (ning Donaldi kirjeldatud keemilise reaktsiooni toimivuse) lõpuks avastanud.

*prööks* Priimägi

Mingi vana seos püsib piilupart Donaldiga. Kui Donald oli end täis söönud, ütles ta väsinult tugitoolis lesides (kõht punnis ees): "Pröööööks". See seostub mul vist igavesti hea, hetkelise ja kohakeskse momendiga, kui kõht on täis ja meel on rahul.

Ma tegin täna kuus tundi tööd. Pärast seda koristasin köögi, mis hakkas juba üleni mingi tumeda ja kleepuva kihiga kattuma. Tapsin rohelised limased bakter-elukad harjavarrega ära ja muudkui koristasin. Kuulasin Linnar Priimäe Ööülikooli ja muudkui koristasin. Kuulasin, kuidas Priimägi rääkis (Lotmani viidetega siiski) eelmütoloogilisest mõtteviisist, lookustest, kohavaimust ja muudkui koristasin. Seal oma lookuses.

Pärast leidsin, et Priimägi oli samal teemal artikli kirjutanud. Pika ja hea, kümme aasta tagasi. Õhtulehte. Naljakas mees. Lõpuni tark, kirjutab Savisaare n lehekülge pika eluloo valmis, konstrueerib rohelise kohukese, täiendab Õhtulehte semiootiliste artiklitega, lõpuni tark. Ta oli kunagi abielus mu vanatädi tütre Sirjega. Too oli samuti lõpuni tark.

Priimäe "Tähelaev" oli vist huvitavaim "Tähelaev", mida ma näinud olen. See oli mitu aastat tagasi eetris. Ta kirjeldas, miks ta Draamateatri töötajana teatrirahva hulgas paksu pahandust tekitas ja vastik despoot oli. "Kujutage ette, et ma juhin lennukit. Suund on juba ammu paigas ja siis järsku hakkab keegi reisija kokpiti uksele prõmmima, karjudes, et peame suunda muutma ja hoopis mujale minema. See on--- see on---" - Saatejuht Urmas Vaino: "Kaaperdamine!" - "Just! Kaaperdamine!"

Ma lähen Zavoodi. Ma ei lähe sinna õlle pärast, mitte õlle pärast. Ma tunnen, et mitte. See annab happy-go-lucky't tunduvalt juurde, see tunne, et ma ei lähe Zavoodi õlle pärast. Isegi lauajalgpall on atraktiivsem, rääkimata nendest, keda ma seal kohata plaanin. See on hea tunne, mul on hea tunne.

Ja ma ei tea, miks ma räägin nagu "Grey anatoomia", emotsiooni kasvatavalt, tunnetest pungil kõnes, mis kordab lauseosasid ja kannab samas mitte midagi. Samas see on lahe kõne. Raamistab ja kordab, müüb raamatuid. Odav populaarsus.

Mul on hea olla.

Nice, nice, very nice.

Kui ma saaks eurosendi iga kord, kui keegi siseruumi tulles ütleb "kurat, kui külm on"...

Ma ei saa üldse aru, mida tallinlased vinguvad. Elage paar nädalat sisemaal ja saate tunda, kuidas õues hambad valutavad, sest nad on lihtsalt temperatuuritundlikud.

Kadil on ehk õigus, öeldes, et edasilükkamise jõud on tugevaim jõud maailmas. Omapärasel kombel pean ma aga iga kord endale põhjendama, miks ma antud päeval midagi edasi lükkan. "Ma olin juba tubli ära (pesin hommikul nõud)" või klassikaline "See oleks mu vaimsele tervisele hävitav ja vaimne tervis on tähtsaim."

Asjad on laiali, nii peas kui toas, ning üha vähem seostun ma happy-go-lucky suhtumisega (nagu film "Amelie" või raamat "Väike prints" või Ööülikoolid) ja üha rohkem Krister Kivi raamatuga "Üksteist". Mees kirjutab nagu noor jumal, aga tagakaanel ilutsev sisukirjelduslik lause "...väljast on mu nahk veel valge ja elastne, kaetud üksikute sünnimärkidega, nagu oleks keegi kunagi kustutanud selle vastu sigarette" annab sisu-meeleolu (ja tundub, et ka autori igapäeva) täielikult edasi. Ma veel päris selle meeleolu sisse sattunud pole. Aega on.

Üldlevinud teave on, et enda õnnelikuks tegemine õnnestub parimal viisil teisi õnnelikuks tehes - peaks uuesti Beritiga end laste turvakodusse kaasa nihverdama ja mõned tunnid paberist paate või tuhkruid meisterdama. Või neile Katani ja Carcassonne'i ja Sabotööri õpetama.

Või siis võiks lõpetada selle haige edasilükkamise, teha aken lahti, lasta tuppa pisut õhku ja paar ööd-päeva kohvi najal tööd teha.

See nädal saab olema muudatustega. Kursapidu teisipäeval, Egoni sünnipäev neljapäeval, tundub et Zav "vanadega" nädalavahetusel. Kui ma pühapäeval saaks üles ärgata ja öelda, et sinna hulka kuulus ka end kahemeetrisest töövirnast läbinärimine, võiks rahulikult silmad kinni rõdul istuda ja kannuteed juua (veider tegevus, mis mulle teadaolevalt imponeerib peale minu ainult veel mu vanavanematele).

Also, ma ei saaks rohkem rahul olla, et põhiala erialamooduli suhtekorralduses võtsin. Arvasin, et selle asjaolu suurim (ja otsustamiseks piisav) pluss-pool on reporteritöö-mittetegemine. Aga omapäraselt ei ole. Kui asja tehniliselt vaadata, on PR-il samamoodi ajakirjanikuga vaja pisut erialast teavet ja palju rohkem muud maailma teavet/loomulikku annet. Ühe mooduli võrra seda õppida tundub rohkem kui piisav, et mu kujuteldavasse võimaluste-tuppa tekiks uks, mille kohale on kirjutatud "Kui töötu, vaata siia. Kommunikatsioonispetsialistide osakond." Ja ausalt öeldes kommunikatsioonispetsialistide osakond - not too shabby.

Homme on esimest korda aine III Reich. Jei! Asi-mida-oodata, on aine, sest tundub, et drägon on vähemalt nädalaks riiulile pandud.

Kogu tõde Valentiinist

(meediatudengid õpivad peagi, et kindel edukas pealkiri, mis viib lugejanumbrid maksimumi, on algusega "kogu tõde [sisesta objekt]-st")

Also, ma usun, et punkt, kus alkoholi sissevõtt kattub enesehinnanguga - kus kaks joont lõikuvad - ongi absoluutse õnne moment. Kahjuks kestab see vähe sekundeid. Aga still. Selle momendi poole püüdlemise tõttu üldse alkoholi sissevõtt kasvama hakkabki. Küll aga on selgusetu, miks see pärast punkti saavutamist jätkub. Hm.

Mubarak läks ära

Melanhoolne veebruar. Ja melanhoolsega, juhul kui see peaks omama ka muud tähendust, mõtlen ma ennasthaletsev, tundlik ja hädine.

Hädine veebruar.

Minu tänased saavutused on sidustumine vanematega, hirmuäratava koguse šokolaadikommide manustamine ja kaltsukates kahe täispika tunni veetmine. Tundub, et mulle ei helista ei Kairiin (keda tulin Tallinna vaatama) kui ka Mohamed (kes tahab pühapäeval Tartu raekojaplatsil teise egiptlasega protestida ja mind sinna juurde temast lugu kirjutama)(kuigi ma ei saa aru, mis ta enam protesteerib. Mubarak läks ära. Nagu asepresident Omar Suleiman seepeale ütles: may God guide our steps)(ainult et see meetod pole teie jaoks minevikus päris hästi töötanud, või mis).

Võib-olla, egiptuse toredad inimesed, on teile abiks Bokononi Seitsmes raamat: Let us start our Republic with a chain of drug stores, a chain of grocery stores, a chain of gas chambers, and a national game. After that we can write our Constitution. (Vonnegut, "Cat's Cradle")

Igav päev. Kõigest (esmakordselt maakera ajaloos) islamimaailm hakkab põhimõtteliselt ümber struktureeruma. Kõigest päev, mis saab olema saja aasta pärast ajalooõpilaste testides kuupäevalise küsimusena.

Egiptus on vabastatud, nad räägivad. Naljakas, kuidas Lääne meedia meelest oli asja tuum järsus teadvuse tõusus, järsku said kõik Alid ja Mohammadid aru, et diktatuur on oma olemuselt kurjast ja neil on õigus arvamusele. Naljakas, kui Mohamed rääkis, et tegelikult tahtsid Alid lihtsalt süüa ja mingisuguseid elutingimusi. Naljakas, et demokraatial pole asjaga suurt pistmist. Naljakas, kui hästi sobib see lugu sõnadeks ameeriklaste demokraatia-hümni.

Huhhh. Busy busy busy*

Melanhoolne veebruar. Kurb on olla.

_____________________________________________________________

* "Busy busy busy" sosistab Bokononist siis, kui ta mõtleb, kui keeruline ja ennetamatu on the machinery of life tegelikult.

See on vist mingi põlvkonnavärk

My mom keeps her iPad on the bookshelf...because "there are books in it!"
Riki H

My Dad sends error reports to Microsoft.
Sebastian Clarkin

While in Prague last summer, I used Skype to call home. The first time I called my dad on his cell phone he asked me, "So, can you see me right now?"
Kirsten C.



"Kuule, aga kas sa kahetsed, et läksid ajakirjandust õppima?" küsis kurva olemisega ema, kui Aktuaalne Kaamera käis ja mina elutoa nurgas geiartikleid sorteerisin.

"Ei, ma kahetsen seda, et ma ei läinud õppima ajalugu ja meediat hoopis kõrvalerialaks ei võtnud."
"Mis siis oleks parem olnud? Mingi ajalooõpetaja oleksid olnud?"
"Oeh."

Me ei õpi ju seda ametikohta, millel kunagi tööle hakkame, eks. See eristabki kutseharidust ja kõrgharidust. Ma ei õpi ametit. Ma õpin. Asju. Upgrade'in ennast. Scholar. One who attends school. Et keegi kunagi vaataks, et ma olen piisavalt upgrade'tud, et mulle selle eest raha hakata maksma. Loomulikult on suurem võimalus hakata tööle mingil ametikohtal, mille nimetus kattub erialaga, kuigi hetkel on sama tõenäoline, et hakkan uudisreporteriks, kui see, et hakkan poliitikuks või aednikuks.

Naljakad põlvkonnavahed. Oleks nagu mingid teadmised või asjaolud (viisid, kuidas asjad maailmas on), mis on sündinud kahe põlvkonna vahepeal, olles ühele loogilised ja teisele ebanormaalsed. Umbes nagu see hirm ja võõristamine, mis vanemal põlvkonnal teistsuguste inimeste vastu on (enamiku vanemad on rassistid ja homofoobid, aga nad ise ei saa aru, et nad seda on, sest nende maailmas on see standard, normaalne, mittesildistatav. Nende maailmas kanname meie silti. Naiivsed idioodid).

Isa naine Heli rääkis täna õhtusöögi taga kahtlasest vanapaarist, kes nende äärelinnakus majade vahel jalutab ja on langenud kogukonna poolt kahtluse alla iiveldamaajavas kuriteos - viimasel ajal on paljud väravad iseenesest lahti läinud ja koerad aiast põgenenud. Kui aga Heli neid tänaval kohtas, siis see vanapaar - gasp - naeratas talle. "No selge," ratsionaliseeris Heli, "vaatasin kohe, et mingid idioodid."

Nelja aasta eest oleks säärane asi mind auru täis ajanud ja õhtusöögile piinlikku olukorda tekitama sundinud. See mäss on nüüd õnneks kadunud.

Ja mu ema saadab ka error-teateid Microsofti korporatsioonile ega lõpeta seda vist kunagi.


Homme tagasi Tartusse.


Ära usu paksu. Näe, jälle tõstab maksu.
(silt Mustamäe elektrikilbi peal)

Keep it gay

Show should be more witty, show should be more pretty, show should be more... what's the word... gay!

http://www.youtube.com/watch?v=-tNJSWP53K4&feature=related

Geiuuringu tegemine osutus huvitavamaks, kui algul arvasin. Peale selle, et kohtasin nii artiklit "Kas Muumitroll oli homo?" kui ka artiklit "Teletups on homo" (kui Muumitrolli artikli lõpus on küsimärk, siis teletups on ilmselt ilma mingisuguse küsimuseta gei), sain ka näiteks teada homopommist - USA õhuvägede plaanist arendada välja plahvatamisel naisferomoone eritav pomm, mis muudab vastase väed homoseksuaalideks, kes agenda järgi vastusõdimise asemel üksteisega seksima peaks hakkama. Pomm sai Ig Nobeli rahupreemia. Make love, not war.

90ndad olid võrdlemisi homofoobsed, 10 aastat hiljem tohib ainult põranda all geisid vihata. Nüüd jääb vaid küsimus, kas viha on nagu alkohol, jääv nähtus nagu kurivaim, nii et ärakeelamine ainult musta turgu kasvatab, või on viha nagu energia, mis ei kao ega teki, aga kandub üle objektilt objektile. See tähendaks, et varsti saab munaga piki nuppu hoopis mõni tänaval kahe abikaasa käevangus jalutav mormoon.

Geide põhimure on see, et nad ei ole pildil. Ühiskond oleks justkui neile viimase kolmekümne aastaga (misjooksul on vihamõrvasid üritatud vähendada)väljastanud sertifikaadi, mis ütleb: eksisteeri siis, kui tahad, aga kao mu silma alt.

Ma oleks ka pissed, kui ühiskond käsiks mul oma silma alt kaduda, nagu mingil pettumust valmistanud kasvandikul. Ehk käiks ka tänaval paraadi sees. Tegelikult käiksin seal juba eos, sest solvunud vihas kujutaksin 60ndaid ja 70ndaid, mil üksinda liikuvaid geisid rünnati.

Ma käiks kohe kindlasti paraadil.

Irooniliselt aga - kui probleem on selles, et teid ei ole piisavalt pildil, siis lihtsalt hakake pildil olema. Seda ei pea lippude ja maskidega tegema.

Ma ei mäleta näiteks, mil viimati nägin tänavapildis käest kinni hoidvaid samasoolisi.

Niisiis on meil situatsioon, kus geid ütlevad, et ühiskond ei tunnista nende olemasolu, küll aga ise pole veel päris julgenud seda revolutsiooni läbi teha, misjooksul näiteks naised kodust välja tulid, valima hakkasid ja suitsud ette panid.

Ühiskond aga leiab, et on äärmiselt mugav ignoreerida neid, kes ei tülita teda igapäevase ebamugavusega.

Geiuuring tõotab paljastusi. Samal ajal võib iga tobe inimene ennustada, et 90ndatel oli homode meediakajastus kohutav, nüüd on juba peaaegu enam-vähem. Aga sssssh. Mu uuringut on vaja. Siis on vähemalt millelegi viidata, kui sellest rääkida xD.

Maksud-šmaksud

Ma võin neid Lõunakeskuse iluuisutavaid kümneaastasi vist igavesti jälgida. See on nagu elav tuli.

Enne kõndisin mööda keskust, jäätis vahvlitopsis käes, ning mulle kõndis vastu lausa kaks last, kes mind nähes sedamaid oma kõrval kõndivalt hooldajalt jäätist lunima hakkasid. Ha! Täiskasvanuks saamisel on küll oma ebavõlud, nagu maksude maksmine (mis on maksmata) ja selle väljaselgitamine, kes ja miks hakkab mulle kunagi igakuiselt raha andma (samuti väljaselgitamata), aga vähemalt võin ma - millal ja kus tahan - endale jäätist osta. Ja see on ütlemata võluv vabadus.

Ja üleüldse - põrgusse see raha. There are only five Golden Tickets in the whole world. Do you really want to exchange it for something as common as money?

See on mu iga "näpud põhjas" perioodi vältimatu seisukoht - mul pole raha vajagi. Pfft - paljalt eluliste vajaduste nagu söök või elukoht rahuldamise vahend. See on loomulikult sama arukas, kui 8. klassi haridusega inimene, kes räägib, et tal pole keskkooliharidust vaja, või naised, kes pärast kibedat lahkuminekut kuulutavad, et neil pole mehi vaja ("Sa ei saa loobuda millestki, mida sul ei ole" Lotmani ööülikool).

Kui te peaks juhuslikult Ööülikooli-vaimustusse sattuma, soovitaksin veel kõiki Enn Kasaku omasid.

Eile oli päris tore, DM Barbari esimene drägon, mis mängu alguses oli rahumeelne inimeste riik pisut tõbise külaga ning mängu lõpus zombie apokalüpsis.

Kõik kümneaastased läksid jäält ära, liuvõli on tühi. Tunnen vastupandamatut soovi sinna peale pikali ronida ja ingleid teha.

Alles neu!

Behold! Siin on uus bloog eestikeelsete bloogide ülekoormatud sahtlisse. Seda on vaja - vahel tahab inimene lihtsalt risustada Internetti informatsiooniga oma hommikusöögist, mitte pikemate, pagan-teab-kuhu aspireerivate tekstidega. Pealegi on palju suurem kunst ironiseerida teiste elude asemel oma elu üle.

Sõin põdravorsti sulajuustuse musta leivaga ning mul on hea meel, kui seda siin kasvõi üks inimene vahel harva piilub.

Vaatamata ilmselgele vajadusele on sellegipoolest raske rääkida tühjast igapäevast. Samas on õigus vanal naisel seriaalist "Pahad tüdrukud", öeldes, et kirja pannes saavad asjad selgemaks (make sense on tõlkimatu). Pealegi on mul uus strateegia. Minu sotsiaalelu tõmbus makromaailmast mikrosse. Kustutasin näiteks msnist inimesed, kellega aasta või mitu rääkinud ei ole. Nüüd on see justkui tuba neist, kes mu elus reaalselt on, ning nüüd tahan seal ka rohkem aega veeta.

Veebikeskkonnas töötab mu sotsiaalne perestroika ilusasti. Koduvälises keskkonnas jätkan aga amööbina eksisteerimist, mis on mu kolmenädalase puhkuse põhiline märksõna. See oleks äärmiselt mugav, kui poleks juhtunud, et andsin lubaduse teha geiteemaline meediauuring ning teadupärast amööbid meediauuringuid ei tee. Ümberkehastumine on aga suurem energy drain, kui mistahes paganama uuringu tegemine. Niisiis ma kulgen oma amööbsel kujul mööda kesklinna, sundides end raamatukogust iga korraga aina lähemalt mööduma, justkui sunniks see hoone piisava läheduse saavutamisel mu limase substantsi vägisi tudengi vormi, kes annab masinlikult oma mantli riidehoidu ning istub asjalikult läpiga laua taha.

See-mida-oodata on hetkel fakt, et lähen märtsi lõpus Beritiga Gruusiasse ja Ameerniasse. Ta õde töötab vabatahtlikuna Jerevani loomaaias. Also, kui ma isale ütlesin, et mul on lennupiletid Tbilisisse, ütles ta, et ma jumala eest ühelegi inimesele silma ei vaataks (sest kõik mitte-eurooplased on metslased, kes löövad naise tänaval nuiaga oimetuks ning lohistavad ta jalgupidu oma hruštšovkasse). Ta on vahel naljakas.

Nice, nice, very nice

So many different people in the same device.

Harjutage end kohe alguses kommenteerima. Teil pole aimugi, palju ma selle neetud pealkirjaga vaeva nägin xD.