Halvim film, mida ma kunagi näinud olen.

Mulle meenus täna õhtul kõige kurjem arvustus, mida ma ühegi filmi kohta kunagi lugenud olen - see oli vist Ekspressis ja käis "Seks ja linn 2" kohta. Pikaajalise armastuse tõttu konkreetse seriaali vastu otsustasin "Doctor Who" esimese hooaja asemel hoopis viimane seksi ja linna üllitis ära vaadata.

Kui arvustus oli vihane filmi pealiskaudsuse ning tarbimishulluse tõttu, siis mõtlesin seda lugedes, et leidis ka koha, kus seda sarjata. Mõni asi ongi lihtsalt omas mahlas õige - "Seks ja linn" ei püüdlegi mingi meeletu sügavuse poole. Samas see film - see oli kohe nii halb - et ma ei saanud ka kuidagi muudmoodi olla, kui mitte kirjutada teist halba arvustust. Now that's something.

"Seks ja linn" ise on hea. Seal juhtub asju. Seal julgetakse välja öelda asju. Pealekauba on inimestel ilusad riided seljas. Esimene film oli ka okei. Justkui üks väga pikk episood seriaalist. Teine film - tundub, et kogu eelarve läks lihtsalt traagiliselt sädelevate asjade ostmiseks ja ei jätkunud raha palgata muuhulgas stsenaristi (või kes see tegelane on, kes otsustab, mis täpselt filmis juhtub?).

Mitte midagi ei juhtu. Poolteist tundi - kõik naeratavad ja ahhetavad uue linna (antud juhul Abu Dhabi) võlude üle. Kõik lihtsalt on. Ma pidin pingest peaaegu krambid saama, sest kuna olen harjunud Hollywoodi puhul, et kui asjad on kõige Gucci-Diorimad, lajatab järsku miski kõik tükkideks. Seda miskit aga ei tulnud pooleteise. effing. tunni. jooksul. Tõsiselt. Charlotte polnud neurootiline nagu tavaliselt, vaid lihtsalt veider, Samantha hakkas lähenema mingile disorder'ile, Miranda ütles oma arvamuse filmis välja vist kolmel korral ja Carrie - well, horrific bird on hea väljend.*

Ja lõpuks - kui see "miski" juhtub - see põhjus, miks filmi üldse vändata - Carrie suudleb vana poiss-sõpra Aidanit (keda ta, jah, kohtab Abu Dhabi turul, mis on lihtsalt loogiliseim asi maailmas), siis abikaasa Big kingib talle edaspidiseks eluks selle eest briljantsõrmuse, mida Carriel on elu lõpuni kohustus kanda ning mis peaks meelde tuletama talle, et ta on abielus ja ei tohi kedagi suudelda.

Muu aeg pühendati araabia naiste päästmisele suunatud propagandale, mis ajas mind enim närvi. Ma ei teagi, kumb koht väärib halvima stseeni aukohta maailma ajaloos: kas see, kus neli newyorklast laulsid klubis karaoket stiilis "I'm a women, i'm invincible" ja araablastest naised laulsid eufooriliselt kaasa, või see koht, kus käputäis suvalisi burkades naisi päästsid neli newyorklast vihaste meeste käest (süüdistus: litsakus), ning kinnises ruumis näitasid neile, et burkade all kandsid nad tegelikult Louis Vuittoni kevadkollektsiooni. Et näe, Ameerika, naistel seal õigused puuduvad ja värki, aga juba kannavad Vuittoni, juba läänestuvad, ärge muretsege. Maailmas on küll palju halba, aga juba muutub heaks. Asi ei ole selles, et me oleme nii idioodid, et ei saa aru hea ja halva subjektiivsusest - vaid et mis teisiti, see uuesti.

Olgu muu, kuidas on - stsenaariumi 5-aastase käekiri, mitte-eksisteeriv süžee, jne, aga See propaganda oli juba poliitiliselt nii loll ja ebakorrektne, lausa pahatahtlik - sest nii palju rumalust promoda ei saa olla muud, kui pahatahtlik - et ma ei saanud ilma kirjutamata.

*Leidsin mingilt saidilt pärast Oscareid artikli kategooriatest, mis peaks olema Academy Awards'idel esindatud. Seal oli "The incredible transformation into a horrific bird - nominees are: Natalie Portman from The Black Swan and Carrie Bradshaw from The Sex and The City 2."

Kvaliteetaeg

See ebaloomulikult pikk Tallinnas viibimine hakkab lõpule jõudma. Võib osutuda võimalikuks, et kaks kuud Tallinnas saabki üsna lõbus olema. Kuigi odavam on aja sisustamiseks vist kolme kuu LotrO pakett osta, kui pidevalt õhtuti linnas käia - see taksondamine ja kolmeeurosed õlled ja...

Kuigi peab mainima, et kui keegi veel perekondlikul istumisel minult arusaamatult küsib, et miks ma ajaloo kõrvalerialaks üldse võtsin, kui ma ajalooõpetajaks saada ei taha - mida muud sellega ikka elus peale on hakata - siis purtsatab mu pea lihtsalt tükkideks. Inimesed. Ei. Saa. Tänapäeval. Ülikoolist. Kutset. Vaid. Hariduse.

Samas Enksi oli tore näha. Ja ema lillkapsagratääni ja muid maailma toidu top kümnesse kuuluvaid üllitisi näost sisse suruda.

Täna veetsin isaga päris palju tunde tema Suburbia kodus. Ta õpetas mind kana maitsestama. Koos irvitasime naabrimehe üle, kes on maja peaukse treppi juba juulist saati ehitanud. Isa oleks selle kahe päevaga valmis valanud. Jõle kunst küll, natuke vineeri ja hunnik betooni.

Teine naaber - sellele määrisid lapsed kaela nii suure koera, et kui too aia najal püsti seisab ja haugub, siis ulatab aed talle nabani. Ta võiks lihtsalt tagajala üle aia tõsta ja välja astuda.

Ükskord panigi koer läbi värava plehku. Naabrimees läks teda tänava lõpust tagasi tooma. Sidus nööri kaela, kuid koer istus lukustunult tee peal ja vanamees ainult kaapis kohapeal. See koletis ei lähe autosse ka. Teda tuleb mitmekesi sinna peale tõsta nagu lehma.

Isegi tavalisel õhtusöögil tavalist riisi taldrikule tõstes vorbib isa sellest justkui liivavormi abil pisikesed ümarad tornid, mille peale kastet tilgutab. "See on küll väike asi, aga elu koosnebki ainult väikestest asjadest."

Pluss isa tundub olevat ainus, kes on mu tuka kohta enam-vähem positiivse kommentaari teinud (kuigi see oli rohkem nagu õnnelik "Oi, uus imidž! Mis järgmiseks - sinine hari roosa tätoveeringuga küljel?")

Mu vend vaatas lihtsalt mu juukseid sellise näoga, nagu tõuseks tal hommikusöök mööda söögitoru ülespoole.

Tom abiellub

Naljakas. Kunagi olin klassikaliselt idiootne kaheksateistaastane, kes armus ära. Puhtjuhuslikult oli objektiks austerlane. Puhtjuhuslikult 33-aastane PR-mees (nagu ütlesin, idiootne). Sõitsin Linzi ja puha. Valetasin selle kohta vanematele ja puha xD kõik puhas klišee. Idiootne.

Austerlane helistab nüüd umbes iga 3-4 kuu tagant keset ööd, et küsida, kuidas läheb ja rääkida oma kurblikust elust. Saatsin talle muuhulgas kunagi sünnipäevaks "Meeletu" DVD ja ta viunub tavaliselt, et ta ei saa seda kilestki lahti teha, sest pean talle millalgi külla minema ja alles siis saab seda vaadata.

Nüüd, kui ta täna öösel helistas, siis ootasin samasugust mambo-džambot, õigemini ootasin mida iganes peale selle, mis sealt torust tuli.

"Vaata, ma rääkisin siin oma kihlatule sinust ja-"

"Mida? Miks? Miks rääkisid? Mis kihlatu? Mida? Miks?"

"-ja me mõlemad tahame sulle öelda, et oled meile külla oodatud. (tagaplaanil räägib vaikselt mingi naine). Pulmad on kuskil järgmisel suvel või nii, sinna oled ka oodatud."

Ma ootasin, et miski, mida ma oma järgnevas elus teen, ei ületa absurdsuselt seda, et sõitsin kutse peale nädalavahetuseks külla 33-aastasele tüübile, kes a) elab Linzis ja b) on iiri lord ja c) olin eelnevalt veetnud temaga 3 tundi reaalelus rääkides ja d) skippisin keskkoolist nädalavahetuse ja esmaspäeva, et seda teha.

Tundub, et varsti miski ületabki selle absurdsuselt. Lähen külla, mitte et olla põhjatult armunud post-teismeline, vaid et kohtuda ta kihlatuga ja kõigi muude yuppie'dest ja valgekraedest sõpradega. Kui väga omapärane. Samas why the hell not?

Kas ma võin nüüd ära minna, palun?

I don't wanna be a Mari. I wanna be a turtle.

->.<-

Approach a book by it's cover

Vahel ma räägin makaronidega, mida keedan. Vahel filmikompaniiga, mis valmistas linateose, mida vaatan. Vahel ma sõiman seelikut, kui see ülejäänud riietusega ei sobi.

Te kõik teete seda samuti, eks?

See tuletab mulle meelde vanu laule ja vanarahva mõistet ajast. Hallad tulevad just seetõttu, et haned lähevad. Lumi tuleb seetõttu, et luiged lähevad. Kui talurahval on kartulivõtt alles poole peal ja juba need põrgulised luiged lendavadki, siis oli selleks puhuks vanarahval leiutis olemas: loitsulaulud, näiteks "Eksi, eksi, linnukene" või "Teele, teele, kurekesed", millest viimane ilmselgelt on tänaseni lastelaulikutesse jäänud (oli kasutatav, kui kartul ammu võet' ja muud tegemised samuti tehtud, kured ei tundu aga plaanivatki jalga lasta).

Minu põhjus-tagajärg on samuti valepidine. Ma ei kanna seelikut, sest ta ei sobi; mitte seelik ei sobi, sest ma ei kanna neid kuigi tihti. Right.

(Asi on selles, et mul on koledad sääremarjad. Aga see-eest on mul kena ülakeha.)

--------------------------------

Ooooh. La vie. Ma läksin tohutult rõõmsaks, kui vaatasin "Coco avant Chanel". See tuletas mulle meelde asjaolu, mida Berit mulle kord seletas. Nimelt see, et inimene peab olema millestki hea. Tore - sul on kolm kõrgharidust. Aga mingi ala peab olema, mis ületab oskuste skaalal 50%, seega omab inimesest enamust. Proficient. Ekspert, kui soovite.

Ma ei oska kübaraid valmistada, riideidki oskan väga hädisel määral õmmelda. Ma ei oska inimeste ees laulda, ilma et mu keha väriseks või mind ümbritseks koor. Ma ei oska veel tervet hulka teisi asju. Ainus tegevus, mis kandideerib minu potensiaalsele tuleviku-ekspertlusele, on kirjutamine. Olgu see ajakirjanduses või raamatutes (küll aga mitte blogides, see siin pole muud kui tarbetekst, mis sest, et mulle endale) - vahet ei ole.

Tundub, et olen samasuguse orgi otsa sattunud nagu näitlejad. Kuidas, põrgu päralt, sellega küll raha teenida?

---------------------------------

"Coco avant Chanel" on tore. Küll see prantsuse Hollywood-koolkond, aga mis sest. Kes ütles, et Hollywood on ainult seetõttu halb, et on pinnapealne ja atraktiivne? (Mina kunagi, tšššt). Inimesed võiksid õppust võtta, ehk tuleks rohkem pinnapealsust ja atraktiivsust neile kasuks. Raamatu ligitõmbavaimaks elemendiks on just ta kaaned.

Kardan, et asi on selles, et pisut liiga palju olulisust antakse ligitõmbamisele kui sellisele. Ligitõmbamine on lihtne ja labaselt lõbus protsess, kui võrrelda seda ligihoidmisega, mille tarvis on vaja kaugelt rohkem kui kaasi (mis tulevad aga ka kasuks).

Ligitõmbamise mõttes aga (ja hoidmise omas samuti): inimesed peavad ilusad olema. Mõlemate sootunnustega inimesed.

See oli keegi purjus taanlasest vabatahtlik Armeenias - Nikolai - (ja Berit, kes seda hiljem mulle edasi rääkis) kes seletas korteriistumisel Vanadzoris, et naine peab olema naiselik (näiteks miniseelikus ja kontstes) just seetõttu, et sarnast atraktiivsust ootab ta mehelt - mehelikkust selle kõigi käitumis- ja rääkimisnüanssidega. Asjad on võrdselt pinnapealsed ja raamatute kaaned peavad olema võrdselt ilusad.

Ega Chanel ka naiste kleitide dekolteesid kurguni kinni ei nööpinud, sest "naistel on õigus olla sisukad ja nad ei pea presenteerima oma rindu nagu karnevalil esineja". Ta väitis hoopis, et rindade näitamisest veel seksikam on see kõik kujutlusvõime hooleks jätta.

------------------------------------

Kirjutan taas umbes kolmest eri teemast korraga. Loodan, et see pole väga suur siia-sinna kargamine, lõppeks mainisin ju ka, et see kõik on paras tarbetekst. Check me out, sorting my thoughts.

Ma olen rase hermafrodiit.

Ma moodswing'in nagu rase naine. Ei, las ma täpsustan - rase kahesooline, kellel on pooleli hormoonravi, et hoida end nii naise kui rasedana. Rase kahesooline, kes püüdis just tableti üledoosi läbi enesetappu sooritada, kuid haaras ekslikult hormoontablettide purgi.

Kuidas iganes see protsess ka ei töötaks, igatahes ühekordsest hormoonilaksust sellist tujukõikumise tantsu tulla ei saa.

--------------------------------

Kõrvalepõige:

Lugesin hiljuti vagabond Simplicissimuse seiklusi, kus 17. sajandi mitte-midagi-teadev kodust põgenenud erak-talupoeg kohtas tähtsat aadliisandat ja ei saanud aru, kas tegu on mehe või naisega, sest see tobe elukas oli lasknud oma habeme maha ajada, mida ükski enesest lugu pidav mees Simplicissimuse meelest küll ei teeks. "Kui soku habe maha lõigata, ei julge see häbist tükk aega teise karja ligi minna," mõtles ta endamisi. Samas, kui see olend tõesti naine on, siis miks on tal suured ja rõvedad habemetüükad? Järsku kõnetas aadliisand aga vaest Simplicissimust järsult ja viimane vingus hirmunult: "Oo, armas hermafrodiit, palun ärge tehke mulle viga!"

Mispeale aadliisand kohkunult hüüatas: "Kes ütles sulle, et mu nimi on Hermann?"

Ma ei tea, miks see olukord mulle nii puhtalt koomiline tundus. Tore raamat on.

--------------------------------

Point being, kui keegi võõras mind kohtaks, hüüataks ta sama, sest ilmselgelt oleks tal kohe selged minu tujukõikumiste arvatavad põhjused (olen rase hermafrodiit) ja ta mõistaks, et olen tõenäoliselt ohtlik. Ja olles juba valmistunud, kavatsen hüüatada vastu sama, mis aadliisand. Just because I can.

It's the Pulitzer time of the year.

Kas asi on minus, või oli Jakobson kas a) Pulitzeri suurim fänn või b) kehtis üheaegseile ajakirjanikele mingi universaalne dress code?

"Our republic and it's press will rise or fall together." - Jozsef Politzer.

------------------------------------------------------------------

Pulitzeri luuleauhinna saanud Kay Ryanilt jäi silma üks väga hea:

A cat/A future

A cat can draw

the blinds

behind her eyes

whenever she

decides. Nothing

alters in the stare

itself but she's

not there. Likewise

a future can occlude:

still sitting there

doing nothing rude.

-----------------------------------------------------------------

Kes teist veel ei teadnud, ülalpool olev härrasmees on see, keda tänada kollase ajakirjanduse kaasleiutamise eest. Alumine kahest, that is, kuigi ülemine rajas ka ajalehe ja tema oma, vastupidiselt Pulitzeri omale, kestab tänaseni - s.o 120 aastat, mitte 48.

Aga olgu - võib-olla tuleks JP-d mainides rääkida ka teistest ajakirjanduslikest pisiasjadest, detailidest tegelikult. Nagu näiteks tõelise ja odava massimeedia loomine (kasvatas ajalehe tiraaži 15,000-lt 600,000-le), lisas esimesena maailmas ajalehte värvi, nimelt koomiksi näol (poiss, kellel oli kollane riietus, andis nime kollasele ajakirjandusele) paar aastat pärast ta surma avaldas seesama leht maailma esimese ristsõna ja üldse leiutas JP uut tüüpi ajakirjanduse, mis rõhutab tarbimist, sensatsiooni, reklaami ja illustratsioone. Irooniline on see, et The Sun'i peatoimetaja Charles A. Dana oli tol ajal see, kes Pulitzeri "sensatsioonilise ja tarbimiskeskse" maailmaga võitles. The Sun'i. Vahel tundub, et ajalugu näitab näpuga ja irvitab.

Niisiis. Tõstkem sellele ungarlasele üks fiktiivne klaas. Egeszsegedre.*

*"Terviseks" ungari omapärases keeles.

Maailm on mu auster.

Minu ja mu probleemide vahel pole muud, kui mina ise.

Ainus konstant kõigis mu jamades on mina.

Maailm on mu auster.

Probleem on ainult tobe sünonüüm väljakutsele. Fishism.

Inimesed ütlevad, et nad on stressis. Ma küll aru ei saa. Päism.

Kui sa'i taha elada, hakka juba surema. Kui sa'i taha surra, miks sa siis ei hakka elama? JMKEism.

Raha pole, tööd pole, karjäär ei arene, nõude hunnik kraanikausis see-eest areneb (koos kodutööde omaga ), mehi pole, leave me alone, I'm a twentisomething, whine whine whine - aga

maailm on mu auster.

See juhtub vist esmakordselt, kui mul nii kaua aega projekt puudub. Teate küll - mingi suurem, omaalgatusliku osalemise või juhtimisega projekt, mille pärast kõigil vabadel tundidel pead vaevata. Mul pole seda. See on mul alati olnud ja nüüd ei ole. Mulle meenub Kristiina Ojuland, kes ütles mingis intervjuus, et ta tunneb end hästi, kui ringi tõmbleb. Ma tunnen end kohutavalt, kui ringi tõmblen. Samas on selles kohutavuses midagi nii joovastavat, et ilma ka ei saa.

Mulle tuletati üleeile meelde, kuidas ma olin see äksis tudeng, olles ülikoolis olnud tervelt kolm nädalat, kes seletas, et tuleb korraldada suur laat otse keset raekoja platsi, kus oleks mustkunstnikud ja ennustajad ja loterii ja suhkruvatt ja kõik võiks müüa, mida iganes nad soovivad, ja nii edasi. Kuidas ma olin see, kellele kui tutvustada ajuvaba ideed, vastab: teeme suuremalt.

See haiglane korraldamistung meenus nii sädelevalt järsku. Ma igatsen projekti. Ja minu järgmise mõne aja eesmärk on leiutada välja a) objekt, mis mu projektiks saab või b) meetod, kuidas leiutada välja objekt, mis mu projektiks saab.

Läbi kaalutud võimalused siiani on

1) käivitada Tartus kunagi Tallinnas välja surnud Vägivallata Nooruse festival koolinoortele

2) käivitada oma isiklik ajaleht

3) käivitada isiklik ajakiri

Ajakiri on loogilisem, sest ajaleht peaks idee poolest olema päevakajaline (rohkem kui kord kuus) ja kes kurat jaksab õppimise kõrvalt rohkem kui kord kuus ajalehte välja anda?

Mäletan, kui oma (omavanuste) tädi- ja onutütrega kunagi ammu (12-aastaselt?) vanaema juures tilkusime, otsustasime võtta paberi, käärid, liimi ja muu kraami ning teha igaüks oma ajaleht. Minu oma oli ajaleht kodututele (temaatilise käsitluse poolest), millega kaasnes standard, et paber pidi olema võimalikult paks, et vajadusel saaks selle peal istuda/magada. Peaaegu lamineeritud.

Ainus, mida sisuosast mäletan, on kinnisvaramüügi kuulutused viimasel leheküljel.

Böhöh. Tunnen end juba peaaegu suurepäraselt. Neljapäeval lähen piilun, mida Tartu väitlusklubi teeb ja kuidas sinna külge end pookida. Pärast eelmist neljapäeva, mis möödus pooles mahus mingil teemal väideldes (seminaris siseveebi kasutamine, mis oli igav, ja FB-s Postimehe allakäik, mis oli huvitav), tundsin puhast kirge. Ainus, mis on rahuldustpakkuvam kui vaidlemine, on vaidluse võitmine. Jah, monsieur Carnegie, vaidlusel on võitja ja kaotaja, hea tava tõttu ei ole seda viisakas lihtsalt väga avalikult presenteerida, vaid jätta formaalselt mulje, et sõprus võitis ja kõik jäi viiki. I don't mind, kuid tean alati tõde.

Also, see on hea ajatäide, võttes arvesse fakti, et mul on kohutavalt ajatäidet vaja ja projekti pole ma veel välja selgitanud. Kuni ma veel probleemidele lahendusi leidnud pole ja kuni ma päris neid elimineerida ka ei oska, siis on hea vaheldus lihtsalt jalga lasta. Distractions. Ja ma ei mõtle kalbe pilguga mööda lollaka Emajõe kallast jalutamist. Mõtlen aktiivverbi koos täiendiga "tee midagi". Näiteks täna kell 16.15 on Domus Dorpatensises paljutõotav Nigel Doweri loeng "The political consequences of cosmopolitanism".

-------------------------------------------

Jah, võib-olla ei saa mulle öelda "ära nukrutse, ole rõõmus" ilma, et mu pea mustaks sarviliseks lohepeaks moonduks ja kommenteerijale põlevat väävlit näkku purskaks. Ma ei kannata viiteid, justkui ma ei tohiks olla kurblik, vaid peaks alalõpmata naerulsui ringi kõndima, nagu mul oleks mingi raskem arengupeetus. Mind ei ole vaja cheer'ida, kuigi hindan teie pingutusi. Ma olengi vahel nukker ja tõsine. Siis ma lihtsalt mõtlen pisut elu üle järele ja otsustan midagi. Nagu praegu. Ma otsustan midagi teha.

Hosanna.

Valu läheb mööda

läheb aegamööda

Kõik need sidemed, lahased küljest kord tervena tundes end kisud

ja armides ringi käid.

............................

Nevermind that

............................

Juba aina rohkem hakkab esinema hetki, kus ma Tallinnat rohkem ja rohkem ootan. Hey - Tallinnas on lõbus. Seal on Katusekino, kus saab juuliööl teki sees riidest toolil istuda ning ööpimedus on täpselt õige pimedus, milles kinolinalt filmi vaadata.

Seal on Taani kuninga aed, kus saab rõõmsalt ja keelatult veini juua.

Seal on kodu, kus on kõik materjalid olemas, et korralik võileib teha. Kellel kurat on kodus tavaliselt liha ja juustu ja muid komponente korraga?

Tallinnas on keskturg, kust saab osta mureleid, et neid siis Kadriorgu sööma minna.

Seal on ka tornide väljak, kus saab istuda ja selg vastu linnamüüri vesipiipu teha.

Ja seal on turistid, kes minu sabas Lühikesest Jalast üles soovivad rühkida, et seal kuulata jutte Nevskist ja Toompea linnusest, kuni päikese kuumus meilt kõigilt elu võtab.

Ja Tallinnas on meri. Mere vastu Tartu ei saa. Tehke mis tahate.

Ühe idealisti lugu

Ma kirjutan seda siin ainult ühel põhjusel. Iseenda jaoks. Ma tahan aru saada, mis häda mul selle meediaga on. Tahan formuleerida edaspidi arusaadavaid lauseid, mitte teha aralt "mnjeeh, mnjeeh, mnjeeh" kui mõni sõber taaskord segadusse sattudes minult küsib, et mis juhtus, kas sa enam ei tahagi ajakirjanikuks saada või?

Ma olen alati tahtnud ajakirjanikuks saada. Umbes sellest ajast, kui mõistuslik osa mu kehasse sündis, s.o 8. klass. Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei läinud TÜ-sse meediat õppima sellepärast, et sel alal võib teenida (pealegi ilmes hiljem, et ei või) või saada töökohale, mis on sort of kontoritöö ja huvitava elu kompromiss. Ma läksin, sest meedia - it's my baby.

Aga see kompromissi osa oli otseloomulikult mu unistuse üks osa - käin ja kohtun inimestega, osalen erinevatel üritustel, intervjueerin Muammar Gaddafit ja külitan kuskil sõjaväljal, ning kui vastaste püssimees mind raagus põõsa tagant leiab ja nagu vesternis (ainult silmad on kaadris) hammaste vahelt sisistab: "Pane märkmik maha," siis mina karjatan vaid "Ei, ma esindan vaba meediat!" ja pihustan pipragaasi, mispeale vastane relva pillab, mispeale mina haaran ta taskust salajased paberid, mis näitavad, et Obama on Vladimir Putini homost elupartner ja rahastab Vene armeed, mispeale saan avaldatud sõjaloo eest Pulitzeri. Muidugi on see mu unistus.

Aga see ei tule just eriti nii reaalsuses välja, eks.

Ma saan aru, et asjad erinevad teoorias ja reaalsuses. Keskmaailmavaatega riigiteadlane õpib viis aastat ülikoolis ja lõpuks, parteis ja ministeeriumis tööl, soovides Just hakata tõeliselt asju riigis paremaks muutma, sest lõpuks ometi on tal selleks vahendid - saab teada, et ta otsene ülemus viskab iga kuu mõni tuhat raha kõrvale.

Ajakirjanik - õpib viis aastat ülikoolis meediat, lihtsalt et näha, et Ajakirjanik polegi mingi vahekanal võimumeeste ja rahva vahel, vaid võimumehi peab Ajakirjanik lausa pika orgiga torkima, et neilt üldse mõni infokild kätte saada, seegi populistlik juralause. Rahvaga, kes ideaalis oleks janus kõige järele, mida Ajakirjanik vähegi kirjutada jaksab, ei ole võimalik üldse kontakti leida, kui just ei jälgi, et pealkirjades ei oleks sõnu "infrastruktuur" vms, sest see on waaaaay intelligentne sõna, või kui ei üldista kõike valetamiseni välja ("Venelased ostavad Soome kartulitest tühjaks" PM), sest kui püüda täpne olla, siis on pealkiri fundamentaalselt igav ja mittetraagiline, või kui ei vürtsita oma sisuliselt tõsist lugu üle mingite popkultuuriliste näidetega ("Psühhiaatrid: terroriakti korraldaja sarnaneb Hannibal Lecteriga"). Lugu räägib Minski metroo plahvatusest ja ilmselgelt - kedagi ei huvitaks muidu. Lecter on sotsiopaat. Lecter huvitab. Ta kõditab närve. "Hei, Tiit, kas sa lugesid Postimehest, et see oli mingi Hannibal Lecter, kes selle metroo seal kuskil plahvatama pani?! Mis kesse - see hull selles filmis, kes karja inimesi maha lõi ja... täiega haige!!11 Hullult hea film, vaatame uuesti!"

Sama sündmus kajastus The Guardianis pealkirjaga: "Belarus police arrest two people after Minsk metro blast". Kui IGAV. Sattusin kliinilisse ajusurma paljalt pealkirja siia ümber kirjutades. Kus on ilutulestik, vaimukus, surnuks piinamine ja seks?

Well up yours, Postimees.

Me olime pool aastat meediat õppinud, kui Pullerits meile "Uudise sotsioloogiat" andma hakkas. Meile oli varem räägitud õpetussõnu, stiilis "lugude pealkirjades ei tohi liialdada, lihtsustada, naljatada (kui lugu on tõsine) - ei tohi öelda "hiiglaslik" ega "pirakas", vaid tuleb öelda "x-ga võrreldes suurem". Ei tohi öelda "Ansip lõi Savisaarele värava" sest see kujutab kogu poliitikat spordina, misjärel lugeja hakkab poliitikale ka teisi spordi omadusi külge haakima ja nii kujuneb ta mõttemaailm ja arusaam, ilma et ta ise arugi saaks. Leht on meile kätte antud, ainult et temaga ülidelikaatselt ja reeglite järgi ümber käia, sest see võim on liiga suur mingiks omategevuseks. Umbes nagu Põhiseadus, mida naljalt parasjagu pukis istuv idioot muuta ei saa.

Ja siis ilmus Pullerits oma uudise kirjutamisõpetusega. Ta tantsis, kargas, naeris ja hüpitas auditooriumi ees piltlikult öeldes lõvisid läbi põlevate rõngaste, ise samal ajal üherattalisega sõites ja varrukast tulpe välja tõmmates. Järsku saime teada, et meie idioodid olime siin enne üritanud kõike täpselt ja igavalt ajada - parem olla lõbus ja huvitav! Meedia on fun! Lugeja tahab fun'i. Ta ei taha mingeid infrastruktuure ja seda, et asju öeldaksegi täpselt selles igavuses, nagu nad sünnivad. Meie ülesanne - kes me oleme rahva teenrid - on seda lugejale anda! And I quote: "Mis on meedias oluliseim?" küsib Pullerits (mõtlesin siinkohal pingsalt kogu demokraatliku meedia kontseptsiooni peas lahti). "Raha! Ilma rahata meediat ei tee!" vastab ta iseendale.

Ja kui lugejal on poliitikast kopp ees, nagu ka keskkonnast ja sotsiaalsfäärist ja üldse kõigest "igavast", siis tuleb avada uus rubriik, mis räägib seksist ja pattulangemisest ja rõvedustest.

Mina, lollakas, olin varem arvanud, et lehel on ideoloogia, umbes nagu parteil, ja ta ei mängi kahe võistkonna heaks. Kui ta on tõsine - siis ta räägib asjadest, nagu need on. Ja kui ta on mittetõsine - siis ta räägib mittetõsistest asjadest. Ühikarottidest ja peenistest ja mingitest täispuhutud mull-persoonidest, kelle puhul on uudisväärtuslik paljalt see, et nad reisivad või on haiged.

Arvasin, et leht on nagu ta on - ja ta ei ava uusi rubriike stiilis naine.postimees.ee, et klikkide koguarvu suurendada. (Vaatasin "integrity" eestikeelset vastet) - eeldasin mingit rikkumatust, ausust ja sündsustunnet. Missioonitunnet aga eelkõige.

Ma lepin asjaoluga, et need tõsieluseriaalidest rööviku kombel liblikaks koorunud persoonid meedias eksisteerivad - aga mitte valges meedias. Ma lepin, et kasutatakse mingeid subjektiivseid sõnu "hirmsuur" või "kohutav", aga mitte valges meedias. Mitte selles meedias, mis kannab funktsioone harida ja edendada ja alal hoida. Inimesi viieaastase mentaalsete võimetega olenditeks pidades ja vastavalt ka oma artikleid sõnastades ei jõuagi me kuhugi mujale, kui mingisse idiokraatiasse, kus meedia on erasektoris kasumit teeniv organisatsioon.

Ja siin kerkib esile teine probleem, mis selle põhjaliku kolletumise kõrval mulle meelehärmi valmistab.

Lihtsalt polegi uudisväärtuslikke juhtumeid. Riik on tilluke, uudiseid on vähe, inimesed tunnevad üksteist. Uudised ei saabu. Neid tuleb tikutulega taga ajada. Ja see, mis leiad, ei ole uudis. Uudis on miski, mille keegi Ajakirjanikule sosistab, mispeale viimane ahhetab ja selle kiiresti endale usaldatud privileegi - ajalehte - kirja paneb.

Praegu istub aga tülpinud Ajakirjanik tartu.ee rubriigis "Ametnik vastab" ja kaevab mingites kaebustes stiilis "koerad käivad öösiti mu aias kusel" ja siis see Ajakirjanik küsib mõnelt tuttavalt, kas neil ka säärane mure on, ja kui ta juba mitmelt inimeselt kuuleb, et nende lillede peale käib ka keegi öösel pissimas, siis räägib ta sellest katastroofist linnavalitsusega, kust saab kommentaari, et see probleem ei puuduta neid. Ja lõpuks vorbib Ajakirjanik valmis loo (sest kell on juba 3 ja tähtaeg kukub kell 5), mille pealkiri on "Happeterroristid linnaisasid ei huvita".

See ei ole uudis.

Või siis juhtub hullem variant ja keegi tuttav helistab Ajakirjanikule ja küsib, kas viimane lugu ei taha. Muidugi tahab Ajakirjanik lugu. Teate ka, kui haruldased lood on? Neid tuleb taga ajada nagu nõela heinakuhjast, kes see ikka pidevalt jaksab. Kas see aga ikkagi päris lugu on, või on see siiski kellegi arvamus, kes ei suutnud veenda teist päevalehte endale arvamusartikli jaoks ruumi andma - kes teab. Ajakirjanik peab olema vaimuhiiglane, et alati ja igas olukorras seda eristada.

----------------------------------------------------

Ma saan aru, minagi vihkan vingumist ilma lahenduse pakkumiseta. Siinkohal lähtun aga tõdemusest, et enne on vaja asjad valmis vinguda, et teada täpselt, millised piirkonnad on paistes, et nendega siis tööd teha.

Lisaks mõlguvad mul mõttes mõned tingimused, millel oleks kogu ajakirjanduse institutsioon võrdlemisi usutavam ja keerulisem. Samas, asjad ongi oma olemuselt tavaliselt keerulised.

Ja ma annan endale ka mõista, kui ideoloogilised ja reaalsusesse vähe sobivad need lahendused on, samuti Eestikesksed, sest mõne muu riigi meediasüsteemi ma nii täpselt ei näe.

• Esiteks - see, et meediaorganisatsioon kasumit teenib, on umbes sama loogiline, kui et valitsus kasumit teenib. Siinjuures peaks loomulikult eksisteerima eristus kollase kirjutise ja meedia vahel, kusjuures üht teisest kõrgemaks tõsta ei tohi. Lihtsalt - kuna funktsioon on erinev, siis on kogu kontseptsioon samuti. Ühe funktsioon - meelt lahutada - pole vähem tähtis, kui teise oma - informeerida, eluks vajalikud on mõlemad. Neid ühendab tegelikult vaid üks juhuslik aspekt - nad lihtsalt toodavad oma sisu sarnaste meetoditega, s.o inimestega rääkides. See mittekollane institutsioon, nimetagem teda terminiga ajakirjandus, oleks praktiliselt nagu ERR praegu või vähemalt üritaks teda imiteerida. Talle kehtiks samuti nõuded (nagu ringhäälingu seadus piirab meelelahutusliku sisu osakaalu jne) ja ta oleks sisuliselt, või miks mitte ametlikult, MTÜ (mitte riigile kuuluv, loomulikult). Tal oleks kindel eelarve ja selle raames tuleksid nad iga aasta tasa, mitte see poleks mingi kasvulava kellelegi multimiljardäriks saamisel. Ärge tulge ütlema, et kui kasumit ei ole, siis pole ka võimalust eksisteerida, et ERR-i eelis on see, et nad riigilt raha saavad. Linnaleht elab üldse Ainult reklaamirahadest, ajaleht ise on ju tasuta. Mendicament-newspapers ehk mida mungalikum, seda püham.

• Ajakirjaniku töö on nii kõrgete intellektuaalsete nõudmistega, et sellele peaks kehtima mitteametlik miinimumvanus 45 aastat, kõrgem kui presidendil igatahes. Viimasel puudub pea igasugune praktiline võim. Ajakirjanikul on aga ministriga sarnane võim, kuigi mitte otsene vaid kaudne. Inimeste meelsus, arusaam, vaatenurk, arvamused - kõik kujunevad kaudselt. Me elame riigis, kus parim ajakirjanik on Tuuli Koch - pole ime, et me kõik Keskerakonda mingi kurjuse impeeriumina näeme, tihti mitte osates ise põhjendada, mispärast. See on ka peamine põhjus, miks ma teen "mnjeehmnjeeh" kui keegi küsib, kas soovin ikka veel ajakirjanikuks saada. Ma lihtsalt ei ole veel piisavalt arenenud selleks. Need kolm-neli reportaaži Linnalehes ei lähe mingi tõsiseltvõetava ajakirjaniku töö alla.

• Kolmandaks - poliitiku meediaga mittesuhtlemine on kuriteona võrreldav altkäemaksu võtmisega või mingil muul moel endale usaldatud ameti kuritarvitamisega. Ja samaväärselt karistatav.

• "Infrastruktuur", "menetlus" või "finantsiline stabiilsus" pealkirjades kasutamine on lubatud ja soovitatav. Need on tegelikult sõnad, kas tead, Postimees, ma mõistan, et itsi-bitsy rasked, aga küll me keelevara.ee abiga need lõpuks enesele selgeks saame. Lõppude lõpuks, täiskasvanud inimeselt oodataksegi laiemat sõnavara, kui 6. klassi õpilaselt. Alguses võib lisada juurde kerge seletuse, mida täpselt mõeldakse infrastruktuuri all antud kontekstis. Ma saan aru, et tavalugejalt ei saa oodata energiat, lugeda süvapoliitiliste tekstide kaupa termineid, mille tähendust ta peab kuskilt otsima. Samas ei ole normaalne artikkel päris lapsekeelde kirjutada. Järgmine hetk on see, et kõik vähegi mõtlevad lugejad lähevad teise lehe juurde ja jääb vaid kontingent, kes on sügavalt lapsestunud ja hakkab varsti nõudma mingeid rubriike seksist ja millest iganes veel (PM) ------------ Normaalse keelekasutusega jõuame meiegi siin perifeerias kunagi nii kaugele, et online'i esiküljel võib olla uudis "Euroopa võlg "riskib finantsilise stabiilsusega"" (Guardian), kusjuures panete tähele, et see osa, mis on ebaobjektiivne, see mitte-fakt - see kellegi arvamus - see on jutumärkides? Samuti soovitatav nähtus, mille võiks meie lehtedesse ära integreerida

See allikakaitse seadus, mille 2010 novembris Riigikogu vastu võttis, muudab raske ehk pisut veel raskemaks. See sätestab (Paragrahv 72 lõige 1 punkt 3-2), et ajakirjanik peab avaldama oma allika, kui muul viisil on kuritegu võimatu või raske uurida ning kui tegu on ühega neist kuritegudest: 1) keegi on avaldanud oma ameti kaudu teada saanud eraelulise, tervisliku või ärilise saladuse (Ansipil on ajuvähk)(Laaril on kodus bordell), 2) keegi on kogemata või meelega avalikustanud riigisaladuse, 3) keegi on mässanud tõenditega, takistades õigusprotsessi, 4) keegi on mässanud õigusprotsessi osalistega nagu tunnistajad või prokurörid vms, et takistada midagi. ------------------- Ühesõnaga. Kui mul on poliitik, kes on nõus mulle salaja pühendama, et seesama Tallinna volikogu liige - seesama seal - tema viskab pidevalt raha kõrvale, et toetada oma nirus seisus äri, mis muidu kokku kukuks. Kui ta mul on ja ma sellest kirjutan, siis või minult nõuda selle poliitiku nime prokurör, sest et ta on avaldanud mulle saladuse. Nüüd võib igatahes kindel olla, et keegi teine mulle enam säärase pakkumisega ligi ei tule, raha võib kõrvale nihverdada ja kodus bordelle pidada aina julgemalt. Oeh.

See idealism võib praktikas vähe kasutust leida, osalt ehk sellepärast, et kui on valida munkliku ja kasumit tootva lehe vahel, siis inimloomus valib viimase, võib-olla aga hoopis seetõttu, et need punktid lihtsalt ei rakendu. Pole parata. Üks on aga kindel.

Ideaali ei tohi päris silmist ka lasta.

Pärast eile õhtul koju jõudmist läks veel umbes pool liitrit jäätist aega, kuni mul (ema kaasabiga) oli tulevikuplaan välja mõeldud.

Teh Badass Plaan

• 15. juunil kolin korterist välja. Pole parata - Kadri läheb Uude Maailma raamatuid müüma ja mul pole enam kellegagi korterit üürida. See tähendab ühtlasi, et umbes 14. või 13. juunil joome minu ilusa korteri lõpu tähistamiseks Sambucat, mis hetkel mu külmkapis istub.

• Kolin Tallinna, elan kodus ja kulgen turistidega mööda vanalinna. Teenin raha. Saan rikkaks. Ostan rikkuse eest kommi.

• Lähen üheks päevaks Helsingiss kirbuturgusid puistama.

• Leian Tallinnas sõpru.

• Käin vähemalt korra nädalas Tartus, et drägonit mängida ja muidu elus püsida.

• Augusti keskel lähen Narva mnt 89 adminn-naise juurede ja ütlen, et tahan ilusat tuba. Katan suitsuanduri fooliumiga kinni ja hangin tuppa pisikese pliidi. Bwahaha. Talveks leian paar elektriradikat.

• Elan kommuun-idüllis, pesen pesu kahe euro eest, hangin jalgratta ja kaitsen bakatöö ära. Kolin minema.

Kõlab sulnilt minu meelest. Sellisel juhul saavad minu kolm Tartu aastat sisaldama moodsat ühikat, kellegagi ühes toas elamist, korteri üürimist ja kommuun-ühikas elamist. Not too shabby.

Püstipäi ja paljajalu, vilistavi huuli

Pead korraks seisma kleidis ja olema ilus.

Võtma veidi juurde ja olema ilusam veel.

Itsitama ja õilmitsema.

Olema natuke nurjatu ja nii hull, et ei tea, kas süüdi on maasikabool marmorpeekris või liblikaid mängivad nahkhiired kõhukoopas.

Ja kontoris kusagil, las patareid kella sees petavad ennast, et nemad liigutavad aega.*

Ma ei tea, kus ma järgmisel sügisel elan. Minu korralikult kuuteteistkümnesse kategooriasse jaotatud mõistusele on säärane universumi enda vormi matkiv määramatus nii suur, et ei oskagi sellele mõeldes justkui muud teha, kui klaasise pilguga põrnitseda. Teate küll, see tuhande miili pilk - nagu siis, kui fokusseerid läbi akna vaadates mitte mingeid klaasitaguseid objekte, vaid mõnda mustuskübet klaasi peal.

Aga hey - ehk tahab keegi Kadri asemel mu korterisse elanikuks tulla! Siis ei peaks ma siit ära kolima. Balls.

Homme saab päälinna.

Sain järjekordselt (seniajani tugevaimalt) tunda, kuidas nõmedalt tillukestes linnades võivad mu salajasi tegemisi teada olendid, kelle nägu ja nime ma ise kokku panna ei oska. Sellistel hetkedel igatsen Tallinna tema 199 999 eestlase ja 200 001 venelasega.

Aga hey - vähemalt on see parem, kui mitte üldse olemas olla, eks? (bullshit, eelistaksin enne mitte olemas olla).

Loomad. Loomad teevad suitsu, irvitades tuisku, klaasist seina taga.

Loomad. Täna jälle joovad. Rähni üles poovad, riimi pärast vaid.*

Mina ei läinud täna loomadega jooma. Käisin eile. Olid küll loomad, mina ka. Jätsin kaabu Zavoodi. Ma igatsesin sealset loomaaeda pisut reisi ajal.

Ma olen nii mitmeid kuulnud rääkimas, kuidas Dagö uus plaat on viimane tilk nende võõrandumispeekrisse sellest suurepärasest bändist, mis peaks tegelikult juba iseenesest kategooria "teos" alla mahtuma.

On omapärane, et ma pole ühegi teise plaadiga vist nii tugevalt lõimunud. See seletab ka ülevoolavat viidete hulka "Plaan Delta" lüüriksitele. Heh. Bloog on triiki lüürikseid täis. Püksid on triiki perset täis. Goodness, there's no end!

Milline põrguline mõte mulle just pähe torkas! Tingituna sellest, et mu saksa keel on allapoole seminarides tegutsemise võimet ja et pärast Tbilisis veedetud päevi kadus soov ka seal pool aastat peatuda, jään sügisel vist siiski Tartusse õppima. Aga kui hiilivalt põrgulik on mõte, et jäägu see neetud pooleaastane Eramus või misiganes muud lõimumisprogrammid kus see ja teine. Jäägu nad - kui õige istuks veel aastakese Tartus ----- ja läheks siis! (Huhuu, mulle meenus just see, kuidas Raidma [endine kirjanduse õpetaja] romantiseeris Krossi - polevat palju neid, kel on lubatud kasutada mitmekordseid mõttekriipse oma kirjutistes. Otsustasin vist torkeks pisut ülbitseda. ------------. Ülemeelik.)

Vat kui võtaks kätte ja kaitsekski bakatöö järgmisel kevadel ära, nagu korralik üliõpilane iganes. Kirjutaks maailma parima töö kaasaegsest avalikkuse struktuurist või millestki sarnasest ning loeks isegi Habermasi selle tarvis, kuigi ta oma kirjutamisstiiliga ilmselgelt taotles, et ta tööd kõigi poolt igaveseks lugemata jääks. Ta "Avalikkuse struktuurimuutusega" pidi sama lugu olema nagu Piibliga - loed kolm korda läbi ja lähed peast segi. Mu potensiaalne juhendaja, pr Lõhmus, rääkis, kuidas nad nõuka-ajal seda raamatut hõlma alt levitasid (loomulikult saksa keeles - juba eestikeelne versioon on vägistamine per se) ja siis piinatud haritlaste kombel küünlavalgel teki all lugesid.

Artium baccalaureus. Kandidaat kõrgharidusele. Ja siis kandideeriks. Ma arvan, et see sobiks. Kui intrigeeriv see hetkel tundub. Tõepoolest, mis siin poole aasta kaupa tilgutada - ainult aasta veel, teha siis juba meistrikraad.

Kus ma vahepeal elan, huvitav? Kuidas inimesed oma magistriõpinguid rahastavad, kas tõesti on vanemad ikka veel oma rahaga olulised? See ei saa küll olla.

Hea, kui siin omaette öösel bloogis mingite plaanideni on võimalik jõuda. Plaanid rahustavad mind.

Lõpetuseks tükk idabloki kunsti. Käisime Jerevanis Sergei Paradžanovi muuseumis, kust Berit otsustas soetada ta filmi "Granaatõunte värv". Istusime maha, jõime konni - ilmselgelt et süvakunstilistele tasanditele sisenemist lihtsustada, kuigi see ei lihtsustunud, vaid hakkasime hoopis erinevatele filmipiltidele caption'eid genereerima - ning vaatasime selle pisut üle tunni kestva filmi lõpuni.

Trivia mõttes võiks mainida, et noormeest ja naist mängib sama näitleja. Ning jah, Youtube'st otseviitamine on minu jaoks vahel keeruline. Mingil hetkel tulevikus tehnikaühiskonna looduslik valik lihtsalt otsustab mu saatuse ning kaon kõigi nutikate telefonide ning e-lugerite keerises hoopistükkis maa näo pealt, samal ajal kramplikult oma vana Nokia 6110 külge klammerdudes ja ikka veel hüperlinkide kaudu Youtube'i viidates.

*Saatpalu

Kaheksas paev peldikust valjas

... laksin peldikust valja puhkama ei kuhugi mujale kui maailma peldikku (vt eelmine post). Ma pole iial viibinud riigis, mis ei asu Euroopas voi USA-s, seega on Lahis-Ida minu jaoks praeguses maailmapildis midagi aarmuslikku.
Kunagi ehk viitsin neile tahtedele tapid peale lisada, praegune Tbilisi hostel neid ei paku.

Samuti ei hakka ma lisama reisikirjeldust, kuigi kavatsen. See on taiesti tore ja highlighte, millest peate kuulma, oli palju.
Mul on aga voimalus veeta pool tundi arvutis hetkel (Berit magab, et peagi argata, et minuga Gruusia ajaloomuuseumi tulla) ja ma olin kohutavalt pettunud, et FB ei andnud chatis inimesi, kellega raakida tahaksin.

Also, Eeva, Kika ja Madis ja Sass ja.. teie lootijad, Armeenia oleks teie paradiis. Pooled majad on tuhjad (inimesed lihtsalt lahkusid valismaale ja jatsid majad, nagu need olid). Oeldakse, et Armeenias elab vahem armeenlasi kui Armeeniast valjas ja et tuhje hooneid on nii palju, et iga riigi elanik saaks oma maja, kui kolida viitsiks.

Tana on maailma kristlikumas riigis kirikupaev ja ma olen pettunud, et ei saa kirikusse minna, kummalgi meist pole pikalt ule polvede ulatuvat seelikut.

Isu Erasmusega Gruusiasse oppima tulla haihtus samuti. Selle asemele ilmus isu partnerulikooli programmiga Tamperesse minna. Kui ma siin veel paar nadalat viibima peaks, siis hakkaks tanaval nende peale karatama, kes mind pidevalt jollitavad. Nad moodustavad populatsioonist enamiku, might I add.

Moned khatshapurid, khinkalid ja muud rasvased kupsetised veel ja veeren lennuki peale. Teisipaevani.